 |
| Õige Tee? |
Lugesin Eesti
Ekspressist artiklit;
kummitab üks kommentaar, mille kustutasin; meenus ka Manjaana postitus
ja veel mõned hiljutised seigad elust ning ongi aeg küpseks saanud selleks
kirjutiseks. Postitus saab olema suhteliselt morbiidne ja ka karm, nii et kui
on soov helgeid emotsioone leida, siis pole alljärgnevat mõtet edasi lugeda.
EE artikkel on
väga kõnekas. Me pole valmis selliste inimestega koos eksisteerima argipäevas,
st võimaldama kriisi kogenutele turvalist ja harjumuspärast argipäeva. Kui juba
Norra riik tõdeb, et probleemid on ja vajavad lahendamist, siis ei saagi
eeldada, et nii noor riik nagu Eesti suudaks valutult selliste kogemustega
toime tulla. Murekoht ei ole toetusmehhanismide olemasolus või nende
puudumises, vaid kogukonna oskustes sellega toime tulla. Ajalises mõttes on
möödunud kriisist viis aastat ja kliiniline psühholoog ütleb, et inimesed ei ole
sellest veel nn välja tulnud, vaid juurdlevad ning elavad minevikusündmuse
mõjude all.
Ma olen korduvalt
kirjutanud, et kaasinimesed annavad mõtlematult hinnanguid oludele ja inimeste
kogemustele, millest neil õrna aimugi pole. See on alatu ja erakordselt nõme.
Jah, ma tean, et selline käitumine näitab vaid ütleja nn sisemist ilu, kuid see
on üsnagi levinud ja see teadmine ei tee
kriisi üle-elanud inimese olemist veel seetõttu paremaks. Selliseid olukorrad
on olemuselt lubamatud, see pole inimväärikas. Alati mõtlen sellisel juhul, et
mis peab selle inimese sees toimuma, et endale sellised väljaütlemisi saab
lubada.
Kas olete seisnud
lahinguvarustuses tegevsõjaväelase ees, kelle käes on lahingurelv ja kes teid
kongi paneb ning terve tee tunnete kaitseriivita relva oma seljal ja ei ole
kindel, mis järgmiste sekundite jooksul toimuma saab? Kas olete pidanud enda ja lähedaste elu eest
läbirääkimisi? Päris läbirääkimisi nagu filmides näidatakse: laskevalmis relvaga
psühhoosis inimese ees, ümberringi julgeolekuasutuste inimesed, kes hoone ümber
vastavalt väljaõppele toimetavad? Olete kogenud, kuidas inimene teie silmade
all end ära tapab ja pärast seda uurija juures neli tundi ütlusi andnud? Olete
koristanud maast inimese aju ja teisi kehavedelikke? Olete tõrjunud uudishimu
paines ajakirjanikke? Olete selgitanud klassitäie varateismelistele, mis
tähendab relva ees mõtlemisvõimet säilitada?
Ma võin seda
kogemuste rida jätkata veel... kuid mitte see loetelu polnud mu eesmärk. Tahan sellega öelda, et need on kogemused, mis
on mind maailma nägema pannud hoopis teises võtmes ning esitama endale
küsimusi, mis toimub inimeste peas, kes subjektiivsete hinnangute andmisega
alavääristavad neid, kes on oma elus sügavaid kriise on üle elanud ning vajavad
aega sellest välja tulemiseks ning oma elukvaliteedi taasleidmiseks, mitte
kellegi hinnanguid.
Kerge on öelda,
et saa üle ja eriti jäle on, kuid kommentaarid hakkavad minema selles suunas,
et ise on ta sellise olukorra tekitas või kaua sellist poputatakse või toetatakse.
Räige oli ütlus selle kohta, et eakad on end tänasest pensionist paksuks õginud
ja see olukord, milles nad elavad, ongi normaalne. Ma ei hakka rohkem
taasesitama poolemeelsete kaasinimeste ütlusi, neid saab lugeda iiveldamisi
erinevates kommentaariumides.
Vaadake tegevväelasi, kes rahuoludes püüavad tava-elu rütmi end sobitada.
Kindlasti on tutvusringkonnas inimesi, kes on koduvägivalda aastaid talunud
nii, et ta õigustab viimast kui rakku selles inimeses, kes teda aegu
vägivaldselt kohelnud on või lapsi, kes on sellises keskkonnas kasvanud. Kuidas
nad iga väiksema ootamatu heli peale nn hanguvad ja otsivad võimalust
põgenemiseks.
Kriisidest väljatulemiseks ei ole nn Õiget aega: nt möödas on juba X aeg ja ta ikka veel ei ole üle saanud... On
inimesi, kes ei tulegi kogu selle kogemusega toime ja vajavadki tuge oma aegade
lõpuni. Kes on see kõrvalseisja, kes võtab õiguse hinnata, mis on selles olukorras
õige või vale? Mida nad sellest saavad,
kui nii teevad? Kas nad saavad sellest hea enesetunde, adrenaliinilaksu – näe,
ära tegin? Kui seda kriisi läbinut huvitab kellegi hinnang, siis seda ta ka
küsib. Arvamus ja hinnang ei ole
sünonüümid. Mis on ajakirjanikel viga, et nad haiglaselt neid uudisväärtusi taga ajades tallavad üle
kriisi üleelanute? Ma ei mõtle siin sündmuste kajastamist kui sellist, vaid
nende inimeste eludes tuhnimist ja kõikvõimalike seotud inimeste hinnangute
avaldamist? Kuhu jääb lugupidamine ja elementaarne viisakus?
Vanarahvas ütleb:
maaslamajat ei lööda; kellele on rohkem
antud, see peab ka rohkem jagama; jaga ja valitse; aita nõrgemat jne. Tundub,
et väga paljud inimesed on küüniliselt ignorantsed ja neid huvitab seonduvaga
vaid oma isiku nn püünele seadmine ning nad ei adu, mida nende käitumine kaasa
toob. Kahjuks on sellistel inimestel sügav kindel teadmine, et see, mida nad
välja hääldavad/kirjutavad, vastab ka
tõele ja nad ei ole milleski valesti käitunud. Kogemus on ka sellest vallast, et kui
sellised küünikud elavad üle taolisi kriisihetki, siis nende käitumine muutub
pöördvõrdeliseks.
EE kirjutab ühes
teises artiklis ka seda, et aina nooremas eas vajavad lapsed eriväljaõppe
saanud tugiisikuid, kes neil aitaksid sootsiumis toimida nii, et nad kaaslastele
ohtlikuks ei osutuks. Täna on nad lapsed. Kui nendega täna ei tegeleta, siis
peagi on nad täiskasvanud ja hakkavad otsustama ning mõjutavad meie argipäeva,
milles elame. Selline vaimne ebastabiilsus ei kao iseenesest kuhugile, vaid
sellega mittetegelemine eskaleerub ajas ning me keegi ei tea, millal selline
inimene osutub meie kõrval seisjaks ja kui talle mingil põhjusel midagi ei meeldi, siis me ei tea,
mis järgneb...
Palun Teid Head
Lugejad, kes Te lõpuni lugesite: kui Teie läheduses on kriisi või sügava vaimse
trauma üle-elanud inimene, siis proovige teda mõista, mitte ärge andke
hinnanguid. Ja ärge kunagi tolereerige seltskonnas kellegi väljaütlemisi, mis
halvustab isikut, kes veel ei ole nn Endaks saanud. Olgem tähelepanelikud oma
kaasinimeste suhtes ja terve meie ühiskonna vaimne tervis paraneb!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar