Teisipäev, 8. november 2016

Lumise argipäeva heietus

kas vaikus mu ümber või mu sees?
Argipäevades on õhk ka teise tihendusega, rääkimata Aja kulgemisest. Isegi siis, kui ei pea kellahelina peale silmi lahti kangutama.  Ilmselt on sisemus, mis määrab, mitte keskkonnas pole muutusi. Minu jaoks on nn päeva käimalükkamine mõnusalt pikaldane. Meeldib rahulikult päeva sisse elada. Seetõttu ärkan alati vähemalt paar tundi enne vajalike tegevustega alustamist või kodust väljumist.

Argipäeva alguse juurde, mis vaikse kulgemise rütmi sekkuvad, kuuluvad Klientide telefonikõned. Need telefonikõned ja töine meilboks on nagu Pandora laegas: iial ei tea, millega selle kaane avamine lõpeb. Erisus müütilise laekaga seisneb vaid selles, et kõik, mis seal leidub, et ole häda ja viletsus, aga üllatusi on alati.

Vaatan õue ja tahtmine on hoopis metsa minna, mitte tööd tegema hakata. Selline keerlev lumi tekitab soovi olla omaette, mitte vajadust maailma vallutada. Ma olen viimased nädalad tundnud rõõmu sellest, et tohin käsitööd teha. Nagu hulludele kohane, siis peenmotoorikaga tegelemine parandab ja korrastab mõttetegevust.  Kui mu ema kunagi kõiki mu käelisi tegevusi toetas ning selle juurde ka seda juttu ajas, siis ma teda väga tõsiselt ei võtnud, mis sellest, et ta hullumaja lasteosakonnas meedikuna töötas.

Täna saan öelda, et miskit ei korrasta häiritud ja segamini mõtlemist paremini kui haara-tõsta-aseta tegevused või käsitöö. Toimib vähemalt minu puhul. Kui ma sügavas depressioonis peale abikaasa surma olin, siis oli mu aed ideaalses korras, isegi sissesõidutee kruusases pinnases ei olnud mitte ühtegi rohuliblet. Sõbrannad naerdes küsisid, kui mu vaimse tervise järele uurisid, et kas ma olen jälle maniküürkääridega aias muru pügamas. Aga aitas, ausõna.

Aga tagasi olevikku. Sain selle sügise esimese sokipaari valmis. Mulle meeldib ise mustreid kombineerida ja vanema õpetuse kohaselt häid sõnu sisse kududa (allpool paar pilti eelmise aasta tulemusest). Alustasin eile oma lapselapsele, keda Nööbiks nimetan, kinnaste kudumist. Kinnaste mustritega on lood samad nagu sokkide ja sallidega. Igaüks on omamoodi loomiserõõm ja kui ma oma töö tulemusega kohtun, siis tavaliselt tean ka, mis mõte mul peas on keerelnud, kui ma tööga alustasin. 

Õhtu lõpuks sain mitu mõtet sirgeks mõeldud ja tudengitele paar iseseisva töö ideed läbi seeditud. Kui arvate, et tööde tegemine võib osutuda raskeks, siis nende väljamõtlemine on samasugune protsess nagu lahendamine.

Nüüd on aeg argiseid töömõtteid mõtlema hakata ja kirja panna need ideed, milleni eile jõudsin. Ja kui kellelegi on jäänud mulje, et ma olen lihtsalt leebe, heietav ja tüütu käsitööd armastav vanainimene, siis olen suutnud esineda suurepärase näitlejameisterlikkusega. See, et ma loomult rahumeelne olen ning konflikte ei armasta tekitada, ei tähenda seda, et ma paleemängudes vajadusel meistriklassis kaasa ei suuda mängida, kui see hädavajalikuks eesmärgi saavutamisel osutub. Lihtsalt uitmõte, mille lisasin. Meenusid paar meili, mille saanud olen, kus öeldi, et olen hädine vanainimene. Inimeste armastusel pole piire ja nii ma neile ka vastasin ning soovin neile ka ekraani vahendusel vaid parimat, sest Elu on Ilus!


Ah jaa, sokid ikka ka: 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...