esmaspäev, 28. november 2016

Detsember pole enam kaugel...aeg inventuuriga alustada

mis on? mis tuleb? mis jääb?
Talv jõudis ringiga tagasi. Mõnus. Karge ja väheste külmakraadidega ilm on hea ja see väike lumi teeb pimeda aja valgemaks. Muidugi võiks lund juurde tulla. Siis oleks veel parem. Neli aastaaega on hea. On rütmi ja vaheldust. Veel mõned nädalad Elu Kiirteed ja siis saab vaikelusse ära uppuda. Sisemus aeglustab juba rütmi tasahilju. Iga arginädala käimalükkamine võtab kauem aega. Mõtted põgenevad esimesel võimalusel töistelt teemadelt.

Viimane kuu on kuidagi eriti märkamatult ajalooks ära libisenud. Palju on toimunud ja tehtud ka. Uued teemärgid ka maha pandud ja esmased visioonid paigas. Viimased lihvimised veel ootel. Peale seda, kui maailm tardumusest uuel aastal ärkab, siis hea puhanuna jätkata.

Sellel aastal veel paar olulist otsust vaja ära kuulata ja siis saab ka tervise osas järgmiseks neljaks kuuks suunised kätte. Jõuluaja alguseks on kõik kontrollpunktid läbitud ja võib koos maailmaga paariks nädalaks ära hanguda.

On aeg enda tunnustamiseks. Hoolimata pea poole-aastasest täielikust mustast august olen end taas jalule saanud ning Elu Kiirteel eesmärke püüdmas. Mingil hetkel käis peast läbi ka mõte, et sellise katkise olemise juures on võimalused nii ahtad, et need ei suuda tagada harjumuspäraseid rahavooge ning tuleb ette võtta suuremaid muutusi elus. Aga ikka järgnev samm, mille täie tahtejõu ja vaevaga astusin, viis sammukese edasi ja nüüd on järjekordne must auk läbitud.

Tegelikult olen endiselt õnnelik Inimene. Mul on mu suurepärased lapsed ja minu ümber on palju häid Inimesi, kes just siis vajalikud turgutavad sõnad ütlevad ja abikäe ulatavad, kui mu sisemus kildudeks purunemas on olnud või lootusetuse lained valmistunud mind enda alla matma. 

Ma isegi ei tea, millistest aegadest on pärit minus sees olev absoluutne ja kindel teadmine, et alati tuleb lahendus, mis olukorra õigeks seab. Selle teadmise külge olen alati rasketel hetkedel oma vaimu ankurdanud, kui ahastus jalgu põhja sikutab. Ja alati olen ka olukordadele lahenduse leidnud.


Loorberitele laskumiseks on veel vara, aga teadmine, et see aeg on käegakatsutavas kaugusel on nagu värskeltküpsetatud leiva lõhn, mis on vaata, et veel parem kui värsekeltküpsetatud leib ise. Nii, et jõudu mulle viimasteks nädalateks ja pöidlad pihku, et uuringutulemused mu sisetunnet kinnitaks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...