Laupäev, 26. november 2016

Ood blogimisele

jagamine hajutab, neutraliseeirb, võimeldab...
Kätte on jõudnud õndsad kaks päeva omas kulgemises. Päeva alustamise kohviaroomid ringi heljumas ja muusika voogamas. Ma olen viimase nädala jooksul mitu korda tõdenud, et väga vinge on võimalus kanaliseerida oma emotsionaalse seisundi vaht veebiavarustesse.

Teraapilisel kirjutamisel ajaveebis on tõeliselt kasulik efekt. Muidu ahvatleks tuttavaid aruteludele või kiusaks kodusolevat last demagoogliste ahvatlustega, et arendaks mõtlemist või vajan peegeldamist. Kuid piisab täiesti sellest, et haaran läpaka ning klõbistan  mõtted veebiavarustesse. Mõnusalt ohutu ja tervislik: mina saan sõnadeks vormunud emotsionaalse vahu endast välja ja sõnad jõuavad adressaadini ilma, et ma sekkuks kellegi isiklikku ruumi  ja aega. Seega on ikkagi arutelu olemas, kuigi ajalise nihkega.

Ajaveebis kirjutamine võimaldab kajastada just neid mõtteid, hingeseisundeid ja olemist, mis parajasjagu kirjutaja jaoks vajalik või oluline on. Siin ei pea arvestama, kas on aeg ja koht ning kas keegi kuulab või elab kaasa. Vähetähtis ei ole ka mugavus, st võib teha enda jaoks mugavas olemises (tähtis ei ole olemus välimus, koht või hääle tugevus, edastamise kiirus jne).

Pea selgeks saamisele ja meele rahunemisele aitab kaasa ka see, et avaldatavat teksti tuleb ennem veebiavarustesse saatmist paar korda läbi vaadata, ehk siis nn puhtaks kirjutada, et kõik näpukad, kordused ja muud silumised ära teha. Pole ju viisakas kogu seda sisemist ilu ehedal kujul küberruumi saata. Hiljem endal häbi lugeda. Mul küll on. Mõned näpukad olen tagantjärele ära parandanud, kui hiljem lugema sattudes leidnud olen.

Targad inimesed on väitnud ja väidetele ka kinnitust leidnud, et kui peas toimuv kaootilisus sõnadesse kirja panna, siis see mõjub inimesest rahustavalt ja enesedistsiplineerivalt. Eriti pidi see aitama oma hirmudega võitlemisel ja traumajärgsete ärevushäiretega toimetulemisel. Enda kogemustele tuginedes võin ka kinnitada, et nii on. 

Niinimetatud mustade mõtete, hirmude, agoonia jms sellise negatiivsuse neutraliseerimiseks olen kirjutanud viimase kümne aasta jooksul vist kogutud teosed. Pea kõik selle olen ka jupphaaval kamina kaudu korstnast universumi poole teele saatnud (alustasin klassikalise päevikupidamisega). Mingil hetkel kolisin kogu kirjutamise arvutisse. Väga hea võimalus on asjade läbikirjutamiseks seni, kuni tõesti kõik seest väljakirjutatud sai ja seejärel põletasin paberid või kustutasin failid ära. Kui mingi teema lõpuni läbi kirjutada, siis saabub selline sisemine kirgastumise hetk ja asjad ei tee enam haiget, vaid tekibki rahu hinge ja võib vabalt arutleda asjade üle, mis toimumisjärgselt silmade eest pildi võtsid või hingamise peatasid.

Kirjutamise vajadus on erineva tihedusega (nii teksti pikkuse kui ajalise intervalli mõttes). Suur osa kirjutatust ei kuulu jagamisele, need on tekstilised sisedialoogid, kuid nende kokkuvõtted või puisted jõuavad vahel blogipostitusteni küll.

Kindlasti ei ole kirjutamine absoluutne tõde sisemise rahu saavutamiseks. Inimesed on erinevad ja eks igaühe jaoks on just tema jaoks sobiv väljund olemas. Leidmise ja äratundmise rõõm. Pideva sisemise segadusega elamine ei ole kasulik, muidu läheb Inimene katki. Põleb läbi, saabub vaimne kurnatus, ehk siis Inimene muutub sootsiumis ebameeldivaks. Eriti oluline on sisemise selguse või siis tasakaalus olemine inimestele, kes peavad end palju kirjalikult väljendama (ükskõik, mil viisil – joonistama, komponeerima, kirjutama, rääkima jms).


Head läbisaamist Endaga!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...