Kes annab tagasi hingerahu? |
Jagan Teiega
lugu, mis on elust enesest ja väga mõtlemapanev. Lugu Naise elu olulisest
sündmusest, lõpmata suurest kurbusest ja sellest, kuidas minevik meid
tänapäevas kinni püüab ja valusaks võib osutuda, kuigi kõik teod said tehtud
õilsatel eesmärkidel ja kellelegi halba soovitamata. Lugu algab nüüd.
Aeg ja
kultuuriline taust: sügav nõukogude aeg (ca pool sajandit tagasi). Tol ajal oli
kodutus võrdsustatud hulkurlusega ja kriminaalkorras karistatav. Samuti koheldi
inimesi, kes töö ei käinud. Ühiskonna hukkamõistu pälvisid ka vallasemad ning
paarid, kes oma kooselu ei abieluks ei olnud registreerinud. Abielludes löödi
sellekohane tempel inimesele passi. Passis oli ka sissekirjutus ja kui miilits
öösiti kodudes passi kontrollimas käis ja inimene osutus olevat passist
erineval aadressil, siis pidi ta selgitusi andma ning kui miilitsat põhjus ei
rahuldanud, siis võis ta selle inimese sealt elamisest kaasa viia
miilitsajaoskonda ning teda kinni pidada seni, kui selgus, kas põhjus
sissekirjutusest erineval aadressil viibimisest oli õige või mitte. Ka selle
eest oli karistus ette nähtud. Sotsialistlikus ühiskonnas oli täiskasvanud Inimene
abielus pereinimene, kes austas ja tegi tööd ning kellel oli oma kodu.
Armastus viis
kokku väga noore naise ja mehe. Naine ja mees leidsid omale unistuste kodu ja
algas helge kooselu. Kuna paar oli noor ja raha oli vähe, siis oli plaan pulmad
teha, kui sääste on piisavalt kogutud. Emakesel Saatusel olid muud plaanid.
Naine jäi lapseootele. See laps oli igati oodatud, kuid passis puudus tempel.
Sünnitusmajad
meenutasid tol hallil ajal vanglaid: sisse lasti vaid sünnitajaid ning välja
said siis, kui arst lubas, külalisi vastu ei võetud. Äsjasünnitanuid mitteabielus olevaid naisi
kummitasid voodiserval sotsiaaltöötajad, juristid jms asjapulgad, kelle pühaks
ülesandeks oli ajupesu, mille tulemusel vallasemad loobuksid lastest. Sotsialistlikus
ühiskonnas sünnitasid väljaspool abielu lapsi vaid lõtvade elukommetega naised.
Kõnealune naine (nimetagem
ta Maarjaks) sai kogu selle sotsialistliku ajupesu osaliseks kõikide asjaomaste
ametnike poolt. Lisaks kasutati väga alatut võtet: valges kitlis inimene tuli
ja selgitas äsjasünnitanud Maarjale, et vastsündinu on väga haige ja isegi, kui
laps ellu jääb, siis vallasemana ei suuda ta haige lapse eest hoolitseda ning
varem või hiljem sureb lapsuke siiski. Tulemuseks sunniti täiesti segadusse
aetud ja kurnatud Maarjat allkirjastama paberit, millega ta vanemlikest
õigustest loobus ja millest talle loomulikult teist eksemplari keegi ei andnud
ning Maarjal puudus ka selge meel seda küsida. Last emale ei näidatud, vaid seoti rinnad
kinni ning peale läbivaatust ja terveks tunnistamist lubati ta koju.
Maarja koos
Mehega leinasid last, keda oldi väga oodatud. Tol hallil ajal ei tulnud keegi
selle peale, et arstid ja võimuesindajad ei pruugi tõtt rääkida. Nende jaoks
kehtis teadmine, et laps on surnud.
Läksid aastad.
Noorest Naisest ja Mehest said patus elavate inimeste asemel igati ontlikult
registreeritud abielupaar ning sündisid ka lapsed. Aja möödudes meenutati pühade
aegu ja muudel perekondlikel kogunemistel alati ka seda last, keda koos perega polnud.
Eluõhtul on noorest Maarjast saanud vanaema, kes on matnud oma Mehe.
Paar nädalat
tagasi helises telefon. Tundmatu hääl küsis, kas teie olete proua X. Jah,
vastab Maarja. Olen Y (andkem nimeks Miikael) minia ja me sooviksime emaga teha
talle kingituseks sugupuu. Aga kuna Miikael on lapsendatud, siis sooviksime
sugupuusse bioloogiliste vanemate kohta andmeid. Järgnes pikk vaikus - Proua
Maarjal kadus kõnevõime ja süda jättis lööke vahele. Ta ei saanud millestki
aru. Kui hingamine taastus ja kõnevõime tagasi tuli, siis paljude küsimuste
järel selgus järgmine lugu.
Maarja vastsündinud
laps, kes tunnistati väga haigeks ja kohe surevaks ning kellest sunniti Noort
Ema loobuma, anti lapsendamiseks ontlikusse sotsialistlike väärtustega peresse.
Kasuvanemad kasvatasid Miikaelist igati terve ja tubli Eesti Mehe. Tänaseks pea
pool sajandit elanud Miikaeli toimekas naine ja ämm otsustasid tähtpäevaks
kinkida talle sugupuu, et inimene oma juuri teaks ja tunneks.
Uurinud ja
puurinud Miikaeli dokumente ja muid avalikke allikaid, said nad teada Maarja
nime ja kontaktid ning tulemuseks sai Maarja shokeeriva telefonikõne, mis
leinatud mineviku täiesti elavana tema olevikku tõi. Tema surnuks peetud poeg
oli täiesti terve ja elujõus. Lisaks avaldasid helistanud minia ja ämm kogu tõe
selle kohta, mida nad arvavad emast, kes on oma lapsest vabatahtlikult
loobunud. Ja et oma eesmärk kindlasti täita, siis helistasid aktiviseerunud
uushõimlased Maarja õele ja avaldasid ka temale kogu tõe Maarja kohta ning ei
unustanud lisamast oma arvamust sellise käitumise kohta ja palusid survestada
Maarjat, et ta annaks andmed sugupuu kohta.
Maarja ja tema
õde ning elusolevad lapsed panid pead kokku ja proovisid aru saada, mida
minevik neile kogu selle looga öelda tahtis. Esimesena jõudsid nad järeldusele,
et äkki mingid petturid proovivad end perekonda smugeldada, et saada õiglast
osa varandusest ja muust saamatajäänud tulust.
Seejärel uppus
muresse Maarja, kes ei suutnud täpselt meenutada poolesajanditaguseid traumaatilisi
sündmusi, et millele ta siis täpselt oma allkirja oli andnud. Peas tiksus järjekindlalt küsimus, et äkki
ongi surnuks peetud ja leinatud poeg päriselt ka elus, kuid kurja saatuse
tahtel temalt võetud. Süükoorem kasvas koos küsimustega. Pikkade nõupidamiste
järel jõudsid nad oma looga minuni.
Tänaseks on nad
hakanud tegema järelpärimisi tolleaegsesse sünnitusmajja ning seejärel pöörduvad
järgmistesse institutsioonidesse, et esitatud väidete õigsust tõendada ja kui
tõesti selgub, et surnuks peetud poeg on elus, siis soovib Maarja Miikaelile selgitada
ära loo, kuidas lapselt ema võeti, sest ühiskonna kuvand ei näinud ette, et
lapsed sünnivad abieluväliselt, mis sellest, et laps oli oodatud ja armastatud
vanemate poolt.
Ülejäänud
uushõimlased saavad järgmise pöördumise korral soovituse elada oma elu ning
palve mitte sekkuda kellegi minevikku ilma asjaomaste isikute nõusolekuteta.
Vaat kui erinevalt inimesed ajalugu mäletavad. Hoolimata nõukaaja üldisest jõledusest mina küll ei tea, et miilits oleks käinud öösiti inimeste kodudes passe kontrollimas, vähemalt mitte pärast Stalini aega. Pulmadeks raha kogumine polnud eriti kombeks ja kui pruut oli rasedaks jäänud, siis seda enam peeti tavaliselt kiirpulmad ära. Kuigi vallasemaduse pärast ussitasid peamiselt sugulased, riigil oli sellest suhteliselt ükskõik, vallasemadel oli pigem lihtsam korterit saada ja eraldi toetused olid neile ka. Korralike elukommetega vallasema, kellel oli elamispind ja vabaabielu, ei käinud minu teada ka juristid ja sotsiaaltöötajad sünnitusmajas peedistamas. (Siis vist polnudki selliseid sotsiaaltöötajaid, kuna teatavasti "polnud" ka sotsiaalprobleeme.)
VastaKustutakopeerin siia ühe Anonüümse kommentaari: Vaat kui erinevalt inimesed ajalugu mäletavad. Hoolimata nõukaaja üldisest jõledusest mina küll ei tea, et miilits oleks käinud öösiti inimeste kodudes passe kontrollimas, vähemalt mitte pärast Stalini aega. Pulmadeks raha kogumine polnud eriti kombeks ja kui pruut oli rasedaks jäänud, siis seda enam peeti tavaliselt kiirpulmad ära. Kuigi vallasemaduse pärast ussitasid peamiselt sugulased, riigil oli sellest suhteliselt ükskõik, vallasemadel oli pigem lihtsam korterit saada ja eraldi toetused olid neile ka. Korralike elukommetega vallasema, kellel oli elamispind ja vabaabielu, ei käinud minu teada ka juristid ja sotsiaaltöötajad sünnitusmajas peedistamas. (Siis vist polnudki selliseid sotsiaaltöötajaid, kuna teatavasti "polnud" ka sotsiaalprobleeme.)
VastaKustutaja siin vastan sellele: ajalool on omadus muunduda Edasiandja võtmesse sobivaks. Ja eks igaüks mäletabki läbi oma emotsioonide ja kogemuste ning mida pikem on aeg, mida meenutatakse ning mida valulikumad on need sündmused, seda emotsionaalsemana see edastatakse.
VastaKustutaInimesed ja nende mälestused ongi erinevad. Ju siis pole olnud kogemust sattuda hammasratase vahele ja hea ongi. Elu ei ole kunagi olnud must-valge, vaid paljudes kombinatsioonides. Kuidas oriendi targad nelja pimeda poolt katsutud elevanti kirjeldasidki....
Minu poolt vahendatud loo Rääkija emotsioonid ja mälestused on sellisel kujul edasi antud nagu nad minuni jõudsid ja selle ema lõpmatut kurbust edasikandev hääl on mul ikka veel kõrvus.
Kuid kogemus sellest, kuidas nn vallasemasid peedistamas käidi, see on mul ka endal olemas, kui peale sünnitust (ja sellest on ainult pea 28 aastat tagasi) kaks asjapulka sünnitusmajas püüdsid mulle selgeks teha, kuidas vallasemana (st ma polnud tol ajal oma abikaasaga de jure abiellunud) on raske ja ebaväärikas last kasvatada ning see ei käi kokku ühiskonna normidega. Mina saatsin nad sealt voodiservalt joonelt oma teed tagasi sinna, kus nad tulnud olid. Ja ma ei olnud verinoor, vaid töötav ja õppiv ning kooselus olev inimene. Sama kogemust on jaganud minuga veel inimesi, st mina ei olnud erand. Ju siis olenes see kohast ja ajast ning töötajatest. Tõsi, sotsiaaltöötaja nime nad ei kandnud, kuid sõnumit edastasid. Eriti õõvastav oli see, et seda tehti kogu palatisviibijate juuresolekul ja kõvahäälsena.
Meenutused kokku annavad tervikpildi ja eks igal inimesel ongi õigus omadele mälestustele enda jaoks sobivas vormis ja sõnastuses.
Palju Head!
Oli. Kõik oli just nii, nagu Sa kirjeldasid: öised miilitsareidid kortereid pidi ("Pass? Sa pole siia sisse kirjutatud, tule kaasa!") ja "sotsiaaltöötaja", kes kinnitas, et nõukogude inimese moraalinorme rikkunud naine käitub ainult siis õigesti, kui oma lapsest vabatahtlikult loobub. Oli kaks rubla kuus vallasema toetust, mis ametiühingubossi poolt vajuhäälselt "litsi valurahaks" tituleeriti ja avalik suhtumine, et pole olemas vallasemasid, on lapsega litsid.
VastaKustutaKui raske oli sellest läbi tulla ebakindlatel naistel ja neil, kellel puudus isiklik sotsiaalne turvavõrk, mis oli valmis kukkujat püüdma on raske ette kujutadagi. Olen seda (enda õnneks vaid kõrvalt) näinud, neli "nõukaaegset" last on libistanud mu elu paljude teiste emade elude lähedalt läbi, mälestusi on palju....
Su kirjedet lugu on kurb ja julm ning julmus sellesse tuleb just inimestest. Neist, kes tegid oma tegusi "siis" kui neist, kes nüüd rapivad toonaseid ohvreid, tahtmata näha eilset tegelikkust.
Just see nn Kõrvalseisjatest Inimeste osa sellistes lugudes mind ääretult kurvaks teebki. Minevikku ei saa muuta, see on läinud, kuid milleks vaja anda hinnanguid oludele, mille kõiki fakte ei teata?
VastaKustutaMa loodan, et selle Ema hing leiab rahu, kui faktid täpsustuvad ja minevikust tänasesse jõudnud küsimused saavad vastused.
Millega lugu lõppes? Maarja mõtles järele, kas ta ikka tahav neisse valusatesse mälestustesse ja faktidesse sukelduda ning otsustas, et las ajalugu jääb sinna, kus ta senini olnud on. Peale järjekordset nõudlikku kõne teatas Maarja, et helistajad lõpetaksid tema eraellu sekkumise ning kui asjaomasel isikul endal on mingeid soove, siis las ta väljendab end ise. Sellega loeti teema lõppenuks ja tänase päevani on olnud vaikus majas.
VastaKustuta