Surnukspeetud Laps ärkas ellu...

Kes annab tagasi hingerahu?

Jagan Teiega lugu, mis on elust enesest ja väga mõtlemapanev. Lugu Naise elu olulisest sündmusest, lõpmata suurest kurbusest ja sellest, kuidas minevik meid tänapäevas kinni püüab ja valusaks võib osutuda, kuigi kõik teod said tehtud õilsatel eesmärkidel ja kellelegi halba soovitamata.  Lugu algab nüüd.

Aeg ja kultuuriline taust: sügav nõukogude aeg (ca pool sajandit tagasi). Tol ajal oli kodutus võrdsustatud hulkurlusega ja kriminaalkorras karistatav. Samuti koheldi inimesi, kes töö ei käinud. Ühiskonna hukkamõistu pälvisid ka vallasemad ning paarid, kes oma kooselu ei abieluks ei olnud registreerinud. Abielludes löödi sellekohane tempel inimesele passi. Passis oli ka sissekirjutus ja kui miilits öösiti kodudes passi kontrollimas käis ja inimene osutus olevat passist erineval aadressil, siis pidi ta selgitusi andma ning kui miilitsat põhjus ei rahuldanud, siis võis ta selle inimese sealt elamisest kaasa viia miilitsajaoskonda ning teda kinni pidada seni, kui selgus, kas põhjus sissekirjutusest erineval aadressil viibimisest oli õige või mitte. Ka selle eest oli karistus ette nähtud. Sotsialistlikus ühiskonnas oli täiskasvanud Inimene abielus pereinimene, kes austas ja tegi tööd ning kellel oli oma kodu.

Armastus viis kokku väga noore naise ja mehe. Naine ja mees leidsid omale unistuste kodu ja algas helge kooselu. Kuna paar oli noor ja raha oli vähe, siis oli plaan pulmad teha, kui sääste on piisavalt kogutud. Emakesel Saatusel olid muud plaanid. Naine jäi lapseootele. See laps oli igati oodatud, kuid passis puudus tempel.

Sünnitusmajad meenutasid tol hallil ajal vanglaid: sisse lasti vaid sünnitajaid ning välja said siis, kui arst lubas, külalisi vastu ei võetud.  Äsjasünnitanuid mitteabielus olevaid naisi kummitasid voodiserval sotsiaaltöötajad, juristid jms asjapulgad, kelle pühaks ülesandeks oli ajupesu, mille tulemusel vallasemad loobuksid lastest. Sotsialistlikus ühiskonnas sünnitasid väljaspool abielu lapsi vaid lõtvade elukommetega naised.

Kõnealune naine (nimetagem ta Maarjaks) sai kogu selle sotsialistliku ajupesu osaliseks kõikide asjaomaste ametnike poolt. Lisaks kasutati väga alatut võtet: valges kitlis inimene tuli ja selgitas äsjasünnitanud Maarjale, et vastsündinu on väga haige ja isegi, kui laps ellu jääb, siis vallasemana ei suuda ta haige lapse eest hoolitseda ning varem või hiljem sureb lapsuke siiski. Tulemuseks sunniti täiesti segadusse aetud ja kurnatud Maarjat allkirjastama paberit, millega ta vanemlikest õigustest loobus ja millest talle loomulikult teist eksemplari keegi ei andnud ning Maarjal puudus ka selge meel seda küsida.  Last emale ei näidatud, vaid seoti rinnad kinni ning peale läbivaatust ja terveks tunnistamist lubati ta koju.

Maarja koos Mehega leinasid last, keda oldi väga oodatud. Tol hallil ajal ei tulnud keegi selle peale, et arstid ja võimuesindajad ei pruugi tõtt rääkida. Nende jaoks kehtis teadmine, et laps on surnud.

Läksid aastad. Noorest Naisest ja Mehest said patus elavate inimeste asemel igati ontlikult registreeritud abielupaar ning sündisid ka lapsed. Aja möödudes meenutati pühade aegu ja muudel perekondlikel kogunemistel alati ka seda last, keda koos perega polnud. Eluõhtul on noorest Maarjast saanud vanaema, kes on matnud oma Mehe.

Paar nädalat tagasi helises telefon. Tundmatu hääl küsis, kas teie olete proua X. Jah, vastab Maarja. Olen Y (andkem nimeks Miikael) minia ja me sooviksime emaga teha talle kingituseks sugupuu. Aga kuna Miikael on lapsendatud, siis sooviksime sugupuusse bioloogiliste vanemate kohta andmeid. Järgnes pikk vaikus - Proua Maarjal kadus kõnevõime ja süda jättis lööke vahele. Ta ei saanud millestki aru. Kui hingamine taastus ja kõnevõime tagasi tuli, siis paljude küsimuste järel selgus järgmine lugu.

Maarja vastsündinud laps, kes tunnistati väga haigeks ja kohe surevaks ning kellest sunniti Noort Ema loobuma, anti lapsendamiseks ontlikusse sotsialistlike väärtustega peresse. Kasuvanemad kasvatasid Miikaelist igati terve ja tubli Eesti Mehe. Tänaseks pea pool sajandit elanud Miikaeli toimekas naine ja ämm otsustasid tähtpäevaks kinkida talle sugupuu, et inimene oma juuri teaks ja tunneks.

Uurinud ja puurinud Miikaeli dokumente ja muid avalikke allikaid, said nad teada Maarja nime ja kontaktid ning tulemuseks sai Maarja shokeeriva telefonikõne, mis leinatud mineviku täiesti elavana tema olevikku tõi. Tema surnuks peetud poeg oli täiesti terve ja elujõus. Lisaks avaldasid helistanud minia ja ämm kogu tõe selle kohta, mida nad arvavad emast, kes on oma lapsest vabatahtlikult loobunud. Ja et oma eesmärk kindlasti täita, siis helistasid aktiviseerunud uushõimlased Maarja õele ja avaldasid ka temale kogu tõe Maarja kohta ning ei unustanud lisamast oma arvamust sellise käitumise kohta ja palusid survestada Maarjat, et ta annaks andmed sugupuu kohta.

Maarja ja tema õde ning elusolevad lapsed panid pead kokku ja proovisid aru saada, mida minevik neile kogu selle looga öelda tahtis. Esimesena jõudsid nad järeldusele, et äkki mingid petturid proovivad end perekonda smugeldada, et saada õiglast osa varandusest ja muust saamatajäänud tulust.

Seejärel uppus muresse Maarja, kes ei suutnud täpselt meenutada poolesajanditaguseid traumaatilisi sündmusi, et millele ta siis täpselt oma allkirja oli andnud.  Peas tiksus järjekindlalt küsimus, et äkki ongi surnuks peetud ja leinatud poeg päriselt ka elus, kuid kurja saatuse tahtel temalt võetud. Süükoorem kasvas koos küsimustega. Pikkade nõupidamiste järel jõudsid nad oma looga minuni.

Tänaseks on nad hakanud tegema järelpärimisi tolleaegsesse sünnitusmajja ning seejärel pöörduvad järgmistesse institutsioonidesse, et esitatud väidete õigsust tõendada ja kui tõesti selgub, et surnuks peetud poeg on elus, siis soovib Maarja Miikaelile selgitada ära loo, kuidas lapselt ema võeti, sest ühiskonna kuvand ei näinud ette, et lapsed sünnivad abieluväliselt, mis sellest, et laps oli oodatud ja armastatud vanemate poolt.

Ülejäänud uushõimlased saavad järgmise pöördumise korral soovituse elada oma elu ning palve mitte sekkuda kellegi minevikku ilma asjaomaste isikute nõusolekuteta.

Sellel lool on palju tahke ja veel rohkem küsimusi, kuid las need olla.  Igal juhul on tänaseks mineviku olevikku toomine muserdanud kahte hinge (olenemata sellest, kas need faktid tõele vastavad või mitte). Kes ravib terveks Maarja hinge? Kes annab leevendust Miikaelile?

Ennem mineviku üleskaevamist õilsal eesmärgil tuleks konsulteerida asjaomastega ja veenduda, et neil selleks ka soov olemas on. Ja kui see on kellegi viis haiget nalja teha või kätte maksta, siis tasub meenutada vanarahva ütlemist, et meie teod jõuavad tagasi meie enesteni ja seda hoolimata sellest, kas need olid head või halvad. Ainult aja küsimus ja mida pikema ringiga tulevad, seda suuremad on protsendid. Kindel on vaid see, et nad tegijani tagasi jõuavad.