Kui vähe on palju?

Kas tunnete ka, et õhus on kevadet? Mitte, et mulle lumi ei meeldiks, aga rohelise värvi järele hakkab vaikselt igatsus tekkima. Kaamose hõlma alla sattumisest olen ka sellel aastal edukalt pääsenud. Mul on sedakorda kolm vaba päeva jutti sattunud.  

Kurdan või? Ammugi mitte. Lugesin ennist blogisid ja noogutasin kohe sügavalt kaasa Ebapärlikarbi postitusele. Olen ka ise oma vanemates postitustes selle kultuslause üle – mul pole aega – arutlenud. Ja ikka jõuan ringiga selle teema juurde tagasi. Mis see siis on, mis paneb inimest oma päevi ja nädalaid nii tihedalt tegevusi täis lükkima, et see lause ikka ja jälle kõlab.

Ma olen endiselt veendunud, et üks põhjustest on hirm iseendaga tõtt vaatama jääda, järgmine on see, kasutades kultuslauset, on kergem asise inimese muljet jätta. Justnimelt muljet. Ma ei mõtle siin elus aeg-ajalt tekkivad tempokaid aegu.

Teine aspekt, mille üle ma endamisi arutlenud olen, on see, et miks on tekitatud selline normaalsus, et kui viskled viimase võimaluseni oma energiavarude piiril, siis oled tõsiseltvõetav inimene? No mida annab see pidev vormelirajal vuhisemine? Läbikõrbenud närvid ja lähisuhted? Milleks? Miks me ei oska leida tasakaalu? Vähemalt suurem osa meist.

Läbipõlemise hinda teavad suurepäraselt need, kes selle Kolgata tee on läbinud. Ja alati ei suuda nemadki piirduda selleaadse ühekordse kogemusega. Mis on hirmsat selles ajas, kus järgmine kellaaeg, tähtaeg, kohtumine ei tiksu kuklas. Ahjaa, Marca postitus kannatusest viis mind sujuvalt järgmise järelduseni, et pideva kurnatuse seisundi ülistamine on vahetuses seoses meie ajalooga. St ma kaldun olema Marcaga ühte meelt selles osas, et tegemist on ajaloolise pärandiga, kus kirik inimesi kuulekusele sundis ning selgitas, et kannatus on argipäeva normaalsus. Ja kogukonna teadvus on võimas.

Kannata ja siis saad paradiisi ja siis see, et mis higi, vere ja pisaratega pole saavutatud, selle väärtust ei osata hinnata. Kõlab nagu masohhismi käsiraamat. Mitte, et ma ei väärtustaks töötegemist või eesmärgile pühendumist. Mind siiralt häirib kui normaalsuseks loetakse töist orjamist või materiaalsusele orienteeritust. Äärmused on igal juhul kurnavad ja halvad.

Mündi teine pool on lillelapslus: küll saab ja vastutustundetus. Täna ei ole tuju, siis ei tee ja kui homme ka tuju pole...noh, siis kunagi...ehk...äkki. Vastutustundetus just selles osas, mis puudutab tehtud tegude ja tagajärgede vahelist seost. Iseloomustab lause...aa ma niipidi ei mõelnud...eino tore, aga miks teised mõtlesid? Ja siis see – ma tahan. Hea argument iga sigaduse õigustamiseks.

Kuskil seal vahepeal on kesktee, mida mööda minnes ei kõrbe hing ja närvid ning annab sisemise rahulolu ja meelekindluse. Eks me vahel eksi kõik tee servadesse, kuid oluline on, et tee pealt päris maha ei astu.

Head pühapäeva jätku!

Millest koosneb argipäev?

teed ja rajad...

Nautlesin pühapäeva hommikus ja muuhulgas lugesin blogisid. Ühest blogist jäi kummitama mõte, et kuidas argipäevad õhtusse saavad ja teise blogi postitusest keerleb mõttekatke, et miks on vajalik pidev vastandumine. See teine teema jääb minu sees veel küpsema, sest kuidagi katkendlik veel.

Aga see argipäevade ajalooks saamine on huvitav. Ma olen kirjutanud nädalapäevade erievast vibratsioonidest ja nädalavahetuse mõnusast olemisest, kuid tegevustest, millega argipäevad täidetud on, pole kriipsugi. Arvan, et enda jaoks on see oluliselt huvitavam teadmine, kui lugejatele. Üritan tagasivaatamise võtmes mingi kuldse kesktee leida, sest vaevalt ühest mustrit on, ehk mingid sarnasused. Ja ega me sõjakooli rutiinis ka ei ela.

Niisiis argipäeva hommikud jagunevad esmalt niipidi, et kas on vaja tõusta kellaga või ilma. Olen pika ärkamisega. Selleks, et kodust heas olemises väljuda, pean ärkama vähemalt kaks tundi ennem välisuksest väljumisaega. Ilma kellata ärkamisaeg jääb 8 ja 9 vahele. Kui end lugema unustan, siis ca 10 ja 11 vahele. Ärkamise kohustuslik osa on veel õige maitsega kohv, õige tool ja iPad. Esimese kruusijagu olen ma veel unemaailmas ja täiesti akontaktne. Vaatan aknast välja ja lasen endal kohaneda selle reaalsusega.

Kui olen unemaailmast lõplikult siinpoolsusesse üle tulnud, siis teen teise tassi kohvi ja lasen pilgul uudisteportaalidest üle käia ja loen mõnda blogi. Järgneb meilbokside kiire ülevaatamine ja päeva tegevuste ülevaatamine ning vajadusel kalendrisse muudatuste tegemine. Vahel ka mõned kiired töökõned.  Ja olenevalt sellest, kas pean välja minema või mitte, järgneb riietumine ja siis kas lahkumine punkti B suunas või läpakaga töisele lainele asumine. No näed, kuskile sinna vahele mahub ka söömine, kui meeles on.

Ja nii see päev siis kulgeb vastavalt planeeritule, sekka lõuna ja siis olenevalt sellest, kas olen väljas või kodus, toimetan edasi või lähen magan paar tundi. Argipäevade lõpud on erinevad. Vahel lõpeb mu argipäev lõunaunest ärkamisega ja vahel üheksa paiku õhtul loengute lõpetamisega. Kui hilised loengute lõpetamised jäävad valgemasse aega (märts kuni oktoober), siis ma jalutan pool maad, kui koju tulen.

Õhtuti teeme lastega tavaliselt päeva briifingu ja lepime järgmise päeva tegevused kokku ja suhtlen mingi kanali vahendusel sõbrannade/tuttavatega. Kuskile mahub sinna söömine ja vahel ka minupoolne toiduvalmistamine (pigem siis ikka vastupidi), kui olen päeva kodukontoris tööd teinud.

Päeva lõpetuseks loen või siis vaatan mõne seriaali osa ära. Kuigi telekaga on mul suhted väga hootised. Eelistan lugemist. Ennem unedemaale minemist on meditatsiooniosa, ehk päeva kokkuvõtted ja lahtilaskmised ning lõdvestusharjutused. Õhtusöögi ja magamaminemise vahelisse aega jääb ka käsitööga tegelemine, kui tahtmist on.

Ka kultuuriampsud (kontserdid, kino, teater jms) ja päriselus lähedastega ega kohtumised jäävad argipäevade õhtustesse aegadesse, kui ma just linnast välja kaugemale ei sõida. Ma eelistan nädalavahetused endale hoida. Majapidamistegevused koonduvad laupäevale ja ajas kulgemine ja akude laadimine pühapäeva. Pühapäevaõhtutesse kuulub ka järgmise nädala kalendrisse pilgu heitmine.

Vaatasin, et kõige varieeruvamad on tegevused peale nn tööpäeva lõppu. Argipäeva rutiin on päevasel ajal suhteliselt sarnane igal tööpäeval. Kalendris on tegevused ja kohtumised planeeritud mõned kuud ette, nii et palju loominguliseks lähenemiseks aega ei jäägi. Argipäevade vahelduse moodustavad  visiidid meedikute manu ja ärajäänud kohtumiste asemel maastleitud aeg. Lühidalt – igav inimene, kes armastab planeeritud argipäevi ning mõnusalt uimaseid nädalavahetusi.

Olete mõelnud, kuidas Teie argipäevad õhtusse jõuavad? Pole...aga visake korra pilk peale, kuhu see aeg kulub, nii et leiame end sageli ütlemas... ei ole aega..

Kannapööretest ja tagala kindlustatusest vol 2

Eelmises postituses kirjutasin ühest oma elu kannapöördest, mis oli äkiline ja ei olnud teadlik valik. Õhtupoole jäin mõtlema, et tegelikult on ju kannapöördeid kahte liiki ja ka Rents lisas sellekohase kommi. Ühed need, millest kirjutasin, ehk et väliste olude survel toimuvad suured muutused ja teised need, mida inimesed teadlikult ette võtavad, sest mingil põhjusel senine olukord pole sobiv.

Mõlema puhul on ühisnimetajaks see, et suur osa senine elukorraldus ja/või eneseteostus muutub drastiliselt. Kannapööre ju seda tähendabki, et muutus on ulatuslik ja pöördeline. Kui need suured muutused on teadlikult kavandatud, siis läbiviimise aeg või siis eesmärgi saavutamine ei ole nii valulik. Töömahukas – jah; ressursimahukas – ikka jah; võib osutuda vaevaliseks – jah; hirmutav – ikka jah. 

Iga muutus või mugavustsoonist väljaastumine argirutiinist on ebameeldiv, vaevaline ja pikka aega nõudev. Mõnel juhul aastaid nõudev. Ega asjata Hiina needus kõla – elage muutuste ajal. Kuid vahe on selles, kas see on teadlik ja ettevalmistatud või ootamatu ja välistest oludest tingitud. Ideaalne on, kui sellistel aegadel on toeks ja julgustamiseks lähedased.

Tänases elukorralduses tuleb varem või hiljem mingeid muutusi läbida. Mõtlen siinkohal just eneseteostuse plaanis, st kas uusi ja senisest erinevaid teadmisi või kogemusi omandada. Mitmekesistada ja laiendada olemasolevat või rajada täiesti uus tee. Mingil ajal öeldi, et 40-ndates on võimalik veelkord nn otsast alustada, et siis jõuab ka viljadeni,  mitte ei näe ainult õisi.

Minu puhul ei olnud tol korral teadlikust valikust halli haisugi. Ühe korra olen elus teinud teadliku kannapöörde: see oli siis, kui Vanim Laps sündis ja me kuuajase imikuga metsa elama läksime. Ikka kohe päris metsa, st üks naaber oli 2,5 km ja teine ca 4 km eemal. Oli 80ndate lõpu segased ajad, renoveerimist vajav maja  (ilma igasuguste mugavusteta), hingemattev loodus ja soov oma kodu rajada.

Kui ma võrdlen neid kahte kannapööret, siis on erisusi ja peamine neist on minu jaoks tahte küsimus. Maale kolimine oli teadlik valik ja elukorralduse muutus ei olnud. Kusjuures mõlemal korral muutus ka eneseteostus. Maal elades, kui laps kasvas ja mul tekkis vaba aega, leidsin kodustöötamise võimaluse ühele äriühingule ekspordi tarbeks näidistöid tikkides. Peale abikaasa surma uuesti end püsti ajades lõin  äriühingu ja hakkasin teenusena pakkuma seda, mida eelnevate aastakümnete puhul omandanud olin.

Mida ma öelda tahan, on see, et muutusi teadlikult oma elus tehes, on positiivsem ja vähem ressursimahukam, kui väliste olude sunnil kannapöördeid tehes. Jah, mõlemal korral on muutuste aeg kirju, täis ootamatusi vms, kuid teadliku valiku korral on valutum. Ja kui lisandub veel lähedaste tugi, siis on muutuste aeg pea nagu põnev seiklus.

Head!