Kannapööretest ja tagala kindlustatusest vol 2

Eelmises postituses kirjutasin ühest oma elu kannapöördest, mis oli äkiline ja ei olnud teadlik valik. Õhtupoole jäin mõtlema, et tegelikult on ju kannapöördeid kahte liiki ja ka Rents lisas sellekohase kommi. Ühed need, millest kirjutasin, ehk et väliste olude survel toimuvad suured muutused ja teised need, mida inimesed teadlikult ette võtavad, sest mingil põhjusel senine olukord pole sobiv.

Mõlema puhul on ühisnimetajaks see, et suur osa senine elukorraldus ja/või eneseteostus muutub drastiliselt. Kannapööre ju seda tähendabki, et muutus on ulatuslik ja pöördeline. Kui need suured muutused on teadlikult kavandatud, siis läbiviimise aeg või siis eesmärgi saavutamine ei ole nii valulik. Töömahukas – jah; ressursimahukas – ikka jah; võib osutuda vaevaliseks – jah; hirmutav – ikka jah. 

Iga muutus või mugavustsoonist väljaastumine argirutiinist on ebameeldiv, vaevaline ja pikka aega nõudev. Mõnel juhul aastaid nõudev. Ega asjata Hiina needus kõla – elage muutuste ajal. Kuid vahe on selles, kas see on teadlik ja ettevalmistatud või ootamatu ja välistest oludest tingitud. Ideaalne on, kui sellistel aegadel on toeks ja julgustamiseks lähedased.

Tänases elukorralduses tuleb varem või hiljem mingeid muutusi läbida. Mõtlen siinkohal just eneseteostuse plaanis, st kas uusi ja senisest erinevaid teadmisi või kogemusi omandada. Mitmekesistada ja laiendada olemasolevat või rajada täiesti uus tee. Mingil ajal öeldi, et 40-ndates on võimalik veelkord nn otsast alustada, et siis jõuab ka viljadeni,  mitte ei näe ainult õisi.

Minu puhul ei olnud tol korral teadlikust valikust halli haisugi. Ühe korra olen elus teinud teadliku kannapöörde: see oli siis, kui Vanim Laps sündis ja me kuuajase imikuga metsa elama läksime. Ikka kohe päris metsa, st üks naaber oli 2,5 km ja teine ca 4 km eemal. Oli 80ndate lõpu segased ajad, renoveerimist vajav maja  (ilma igasuguste mugavusteta), hingemattev loodus ja soov oma kodu rajada.

Kui ma võrdlen neid kahte kannapööret, siis on erisusi ja peamine neist on minu jaoks tahte küsimus. Maale kolimine oli teadlik valik ja elukorralduse muutus ei olnud. Kusjuures mõlemal korral muutus ka eneseteostus. Maal elades, kui laps kasvas ja mul tekkis vaba aega, leidsin kodustöötamise võimaluse ühele äriühingule ekspordi tarbeks näidistöid tikkides. Peale abikaasa surma uuesti end püsti ajades lõin  äriühingu ja hakkasin teenusena pakkuma seda, mida eelnevate aastakümnete puhul omandanud olin.

Mida ma öelda tahan, on see, et muutusi teadlikult oma elus tehes, on positiivsem ja vähem ressursimahukam, kui väliste olude sunnil kannapöördeid tehes. Jah, mõlemal korral on muutuste aeg kirju, täis ootamatusi vms, kuid teadliku valiku korral on valutum. Ja kui lisandub veel lähedaste tugi, siis on muutuste aeg pea nagu põnev seiklus.

Head!