Kannapööretest ja tagala kindlustatusest...

Mul keerlevad juba hulgim aega meeltes pealkirjas olevad kaks teemat. Blogijad kirjutavad ka neist aeg-ajalt. Ritsiku viimane postitus, näiteks. Arvan, et vabatahtlikult ei tee äkilisi nn üle-öö kannapöördeid oma elus keegi. Muutusi ikka tehakse, kuid siis on need rahulikumas tempos. Äkillised suunamuutused tulenevad väliste olude survel.

Jäin mõtlema oma elu kannapöörete peale. Viimane oli poolteistaastat tagasi ja võttis selja paanikahoos külmaks ning märjaks ikka mitmel korral. Esimene kannapööre toimus ca paar aastat peale abikaasa surma. See teekond oli väga adrenaliini ja vaevarohke.

Põdesin tol ajal posttraumaatilist stressi ja depressiooni ning vaimne tervis koos mõistusepärase tegevusega logises igast otsast. Töökohustusi täitsin kaootiliselt. Rohkem olin haiguslehel kui tööl. Ühel päeval teatas tööandja, et tal on toimivat töötajat vaja ja kuna mina sellena enam ei kvalifitseerunud, siis on mul aeg vabastada koht järgmisele. Ühtpidi mõistetav, teisalt lükkas see mu veel suuremasse auku. Tekitas tunde, et olen täiesti kõlbmatu. Aga see teine teema.

Ja nii ma siis Elu ulgumerele ulpima sattusin, järel triivimas kolm sama katkist lapsukest. Olen hea näitleja ja sõbrad-tuttavad ei saanud jupil ajal aru, et mu tee viis järjekindlalt allamäge. Seda ennekõike vaimses mõttes. Mind ei huvitanud enam absoluutselt miski, täielik apaatia. Null emotsiooni kõige välise suhtes. Tegin, mida hädasti vaja oli, kuid ka need tegevused jäid suuremas osas tegemata.

Madalseisu haripunkt jõudis kätte siis, kui kohtutäitur ähvardas kodust ilmajätmisega. Alles siis jõudis kohale, et mul on lapsed ja aeg on sellest udust ja mustast august end välja tirida ning prioriteedid paika panna. Enda pärast ei oleks ma tol ajal lille ka liigutanud. Kriitiline olukord sai lahendatud. Pea pool aastat läbirääkimisi ja rabelemist ning lahendused tulid. Tuli ka esmakordne sõralise diagnoos, kuid selleks ajaks olin juba ülesronimise teele asunud ning päris tegevusvõimetuks see mind ei võtnud. Mõneks ajaks oimetuks muutusin, kuid ega mul suurt aega haigeks olemisele polnud aega keskenduda.

Kui ma hiljem sellele ajale tagasi olen mõelnud, siis kõige rohkem tundsin puudust välisest moraalsest toest. Ühtpidi ei lasknud ma endale kedagi piisavalt lähedale, kuid teisalt polnudki kedagi lasta. Tuttavate jaoks oli pealtnäha kõik selles seisundis oleva inimese kohta tavapärane ja paar sõbrannat ei sekkunud otseselt (st ei rääkinud sel teemal, ei tarinud terapetudide/arstide juurde, ei raputanud vms). Isani olukorra keerukus kohale ei jõudnudki,  sest ma hoidsin eemale temaga suhtlemisest ja trma tegi kergendatult näo, et sai ju abi pakutud... Kokkuvõttes kõik need minu jaoks olulised inimesed arvasid, et ma leinan, mitte ei upu.

Kui mu lähedal olevad inimesed oleks päriselt ka minust hoolinud või mind mõistnud, siis ei oleks ma nii sügavale mutta vajunud. Millimeetri jagu oli puudu, kui oleksin kõigest ilma jäänud. Ei, ma ei heida neile miski ette, nendin fakte. Kui mul oleks kannapöörde tegemise ajal olnud pehme maandumisvõimalus ja täielik lähedaste toetus, siis oleks kogu too periood minu elus olnud vähem valu- ja vaevarikkam (ka mu laste jaoks).

Sellest ajast on mul pärit teadmine, et alati on olemas lahendused ja et õnnelikud on need inimesed, kellel on olemas tagala lähedaste näol.  Ideaalne on, kui selleks tagalaks on perekond, kuid peamine on siiski, et see tagala olemas oleks.

Sestap ka kärgperenduse teema puhul mõtlen alati, et kaotajaks jäävad taoliste kriiside ja peremudelite puhul nn eelmistest eludest pärit lapsed.  

Jätkan mõni teine homme...