Laupäev, 28. oktoober 2017

Elu nagu pudru ja kapsad

Seda, et... suuremat mittemidagi. Tavapärane argirutiin ja kõike on liiga palju. Isegi eelmise pühapäeva teatrietenduse Pangalaen emotsioonid kirvendavad alles kuskil närvilõpmetes ja juba on uus pühapäev uksele koputamas.

Eelmise nädalavahetuse pühendasin elamise kultuurikihist vabastamisele ja väiksele sugulasele kaelussalli kudumisele. Imeõhukene meriinovill ja tulemus sai väga lapsesõbralik: selliine pehme, õhuline. Plaanin oma väiksemale Nööbile ka ühe sellise teha.


Pühapäeval oli kultuuriampsu aeg. Draamateatri toolid ei ole just haige selja jaoks, kuid etendus oli mõtlemapanev. Idee järgi liigitus komöödiaks, kuid minu tunde järgi pigem tragöödia. Olukorrad, mis esmapilgul ajavad naerma ja samal ajal teine silm tahaks nutta. Kui ebakindlad on inimesed, kui kerge on inimesi oma tahtmise järgi toimetama panna. Veidi tähelepanelikkust, kannatlikkust, sõnaosavust, eesmärgile pühendumist ja voi la....

Nädala alguses tegin ühe arstivisiidi ka. Kõikse suurem uudis, mida tänaseni proovin enda jaoks seeditavaks teha on see, et olen pooleteise-aastaga kümme sentimeetrit lühemaks jäänud! Saate aru, kümme sentimeetrit? Kuidas ma tean, et täpselt 10? Eelmise aasta aprillis mõõdeti, kui keemiaravidoose välja arvestati. Uued hormoonid selle agressori jaoks minu sees ilmselt tunduvad vitamiinidena ja verepilt näitab, et vaenlane kogub rünnakuks jõude. Seega alustan uuest nädalast järjekordse suukaudse keemiaga. Tagab kellaajapeale söömise ning muidu tervislikud elukombed, sest selle ravikuuriga peab ülitäpselt toituma, liikuma ja puhkama. Kevadel igal juhul aitas suurepäraselt ja eks ka sedakorda tuleb lihtsalt refrään.

Hormoonravi organismile on üsna karm. Peale viite aastat pidevat tarvitamist näeb inimene välja nagu ülekerkinud pärmitaigen, lisaks veel see muu keemiakombinaadi toodang, mis järelejäänud organismist ahermaa teeb. Päris ravi alguses, kui ma neist võimalikest tagajärgedest teadlik polnud ja alles asju uurima hakkasin, jõudis mu organism end üle 30 kilo  kontrollimatult paisutada ennem, kui piduri peale sain. Tänaseks olen 20st nn added valuena kaasapandud kilost vabanenud. See ainevahetuse pealepeale pöördumine, ehk minu puhul siis paisumine, on vähiravi juures täiesti eraldi teema. Mõnes teises kirjutises hea lahata.

Töiseid teemasid on kui murdu. Tegin valikuid ja jätsin endale võimetekohase portsu. Tahtmine on suurem kui võimekus ning arvestades oma ressursse, siis pole otstarbekas laienemise peale isegi mõelda. See neelaks mu täielikult ning seda ei saa ma endale lubada. Elukvaliteet, ma äss... tiksun nagu vanurist pensionär, selle asemel, et täie auruga teha midagi, mis mulle rõõmu pakub. Teoreetiliselt ma seda ju ka teen, kuid vana enda jaoks ülimalt väikses koguses ja mahus.


Vahepeal kudusin ka oma käe närvide soojas hoidmiseks ka nn kätised. Alustades mõtlesin, et teen ainult sellele nõdrale käele, kuid üksik kätis tundus kuidagi nii üksik, et tegin teise ka. 

Randmekaitseks ei saa neid kuidagi nimetada. Kätised ehk käised pigem, sest küünarnukk on ka kenasti soojas. Igal juhul on tulemus oma eesmärgi täitnud. Käsi ei meenuta end pidevalt. Kui ilmad veel sügisesemad olid, siis kandsin neid ka väljas. Igatahes hea kraam sai.

Kohustustevabad nädalavahetused on mõnusad. Tunnen end kodus olles nagu teises dimensioonis. Kõik on nii leebe, kauge ja minusse mittepuutuv. Sedakorda loen ja hakkan nikerdama endale ühte kerget ja mõnusat salli. Lugemiselamusi on ka, kuid neist ehk mõnel teisel korral. Niigi sai seekordne postitus nagu pudru ja kapsad.

Head nädala vahetamist ja ärge unustage kella keeramast!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...