Jagan ehedat rõõmu

Täna on suurepärane päev. Sündis uus ilmakodanik, st Mu Tütreke Suur sai teist korda emaks ning mina teist korda vanaemaks. Elu on ime.  Saavad kokku kaks silmalenähtamatut mittemidagi ning tulemuseks on mõne aja pärast uus inimene. Ja ükskõik kui kindel oma olemises olla, ennem pole midagi kindlat, kui see uus ilmakodanik on ema seest väljakolinud.

Vaatasin uuest MemmeMuzist pilte ja milline tüüne rahu selles olemises on. Käekesed üle pea, muhe ilme, üks silm poollahti ununenud, kui uni saabus.  Minu hing sai rahu tagasi. Lapsukestega (nii minu omaga, kui tema omaga) on kõik korras. 

Värske teistkordne Onu teatas, et ei ole üldse Nööp nr Ühe nägu. Sooda, ütlesin, see ei olegi Nööbi Üks duubel, see on uus Nööp, kellel ongi oma tegu ja nägu.  Värske Venna oli pilti vaadates Onuga sama meelt olnud, et ei ole üldse minu nägu. Vat siis, ootasid olemasoleva koopiat, aga tuli miskit muud.

Nööp Üks on maru tegelane. Nägin teda eile viimati, kui nad emmega asjatasid omi asjatusi ennem sünnitusmajja minekut. Siis teatas Nööp Üks, et tegelikult oleks Nööp Kaks võinud palju varem tulla, siis oleks ta ka juba suurem ja et mängida temaga ei saa veel niipea. Lisas maru tõsise näoga, et ilmselt see Nööp Kaks on üks suur unimüts. Nööp Kaks, tuleb välja, on täpne, sest paberites on kirjas, et tänasel kuupäeval pidi sündima ja nii ka sai.

Palju helget!