Eelmises postituses
panin kirja selle, mis mind otseselt või kaudselt on mõjutanud jõudma
järelduseni, et lapsevanemaks olemisega kaasneb vastutustunne ja kuidas
vanemate teod või tegemata jätmised (ehk siis valikud ja otsused) omavad nn
hidden agendat lapse täiskasvanuks saades. Et teemaga enda jaoks ühele poole
saada, siis viimane jupp on veel puudu.
Kui olin sunnitud
tegema valiku ülikooli kaugõppe kasuks, siis oli see minu täiskasvanuks saamisel
viimane otsus, mille tegin väliste olude survel, mitte sisemise teadliku otsuse
tõttu. Vähemalt tol ajal tundus see ainuvõimaliku valikuna, sest ema väitis, et
tema üksinda jätmine ei tule kõne allagi ja minu kohus on esmalt tema tervis
ning olme tagada. Tagasi mõeldes oli ka tolleks ajaks materiaalne olukord
selline, et ilma minu töölkäimiseta ei oleks võimalik olnud emale vajalikku
raviga jätkata. Tasuta meditsiin... mai äss...
Mäletan seda,
kuidas ema mulle otsa vaadates täie tõsidusega uuris, et kas ma tõesti kavatsen
invaliidi üksinda abitusse seisundisse jätta ja teise linna õppima minna? Täna,
olles ise olnud pea samas olukorras, st kui üks mu lastest läks vahetusüliõpilaseks teise riiki ajal, kui ma olin üsna sarnases
seisus, ei tulnud mul vanemana kordagi pähe mõte, et oleks lapsele öelnud, et
kuule, sa ikka pead Eestisse jääma, sest ma olen haige ja vajan Sind siin.
See pea kümme
aastat rööprähklemist erinevatel rinnetel olid minus tekitanud hulga järeldusi,
veendumusi ja teadmisi. Seda eriti lapsevanemaks ja lapseks olemise kohta. Sealt
edasi teadsin ma täpselt, millega pean enda suhtes arvestama, kui tahan ise
ühel päeval lapsevanemaks saada. Huvitav on hoopis see, et mul kordagi tolle
aja jooksul ei käinud peast läbi mõte, et ma kõik nurka viskan ja minema
jalutan, sest pole minu vastutus või oleks otsinud väliseid lahendusi.
Hilisematel
aastatel vanematega nende otsuste ja valikute üle arutledes jõudsin ma
järelduseni, et olnut ma muuta ma ei saanud, kuid oma edasises elus tegin
valikuid ja otsuseid ise ning pimesi ei usaldanud pakutut ning ka seda, et igal
teol või tegemata jätmisel on tagajärg, mida algselt ei pruugita adudagi ning
iga valikut ja otsust pean kaaluma mitte ainult läbi oma tahtmise/vajaduse.
See oli kinnistav
aeg, kus ma sain teadlikuks enda sees, mida tähendavad vanemate valikud ja
otsused lapse jaoks või siis niipidi, et millised võivad olla vanemate
tehtud/tegemata jätmise (ehk siis valikute ja otsuste) tagajärjed lapse
mõttemaailmale, käitumisharjumustele, väärtushinnangutele ja seda ka
aastakümneid hiljem. Seda, mis olnud, seda ma muuta ei saanud, aga ma sain
ettepoole vaadata, et vältida kõike seda, mis minu jaoks sobiv ei olnud.
Ma ei anna
hinnanguid oma vanemate tegevuse/tegevusetuse õigsusele või ebaõigsusele.
Lihtsalt kirjeldasin neid olusid, mis minus kujundasid veendumuse, et
lapsevanematel on laste saamisel ning kasvatamisel ülioluline roll ja teatud
juhtudel on nende valikutel/otsustel laste jaoks pöördumatud tagajärjed. Selle
teadmisega olen oma lapsi planeerinud ja nendega koos kasvanud.
Kui mu vanemad
(ka vanavanemad) peale oma ühe lapse surma ei oleks keskendunud vaid oma
leinale, vaid mõelnud oma elusoleva lapse ja tema vajaduste peale, siis ilmselt
oleks minu rada teistsugune olnud ning ka mu väärtushinnangud ja seisukohad.
Kui isa ei oleks keskendunud oma uue elu ülesehitamisele ja ema oma haiguse
ärakasutamisele enda jaoks sobiva elustandardi säilitamisel, ka siis oleks mu
tee olnud teine ning mina ise ka.
Kuid oleks ja
poleks on pahad poisid. Minu õppetunnid ja olen neid sellisel moel omandanud
ning sellised järeldused teinud. Arvamuse selle kohta, kui pädevad need on,
saavad anda mu lapsed ja mitte keegi teine. Seni, kuni mu lapsed end õnnelikuna
tunnevad, pesitseb mu sees teadmine, et olen olnud lapsevanem, kes oma laste
vajadusi ja olemasolevaid võimalusi kasutades on leidnud parima tee ning andnud
neile täiskasvanu ellu astumiseks hea stardipaku.
Tarka meelt ja häid
otsuseid lapsevanemaks saades ja olemisel!
Mul on üks teoreetiline küsimus, kuna teema minu jaoks huvitav. Sa räägid (õigemini me räägime, lapsesaamisega seoses) vanemate valikutest, ja mismoodi need lapsi mõjutavad. Aga lapse valikud? Millisest hetkest (vanusest) need rolli mängima hakkavad, sinu arvates?
VastaKustutaVõi OK, selguse mõttes lähen teoreetiliselt isiklikumale üle - millisest vanusest alates oleksid näiteks sina võinud ka teistsuguseid valikuid teha? Ennast säästvamaid?
p.s. Ignoreeri palun mu küsimuse isiklikumat osa, kui leiad, et liig isiklik on.
mul on tegelikult väga hea meel, et tagaside olemas on, sh küsimused, arvamused, hinnangud. see näitab seda, et ühel või teisel moel kõnetab see teema isiklikul tasandil.
Kustutaminu arvates (kui ma nüüd ennast lapsevanemana mõtlen) tulevad lapse valikud mängu üsna varajases eas. sest vanemana jälgid ju, millised eelistused, soovid jms lapses on. algab väga väikestest valikutest (nt kas tahab laulda, tantsida või jalgpalli mängida või selga panna traksidega või traksideta püksid), st kui last kaasata varakult, siis tekib ka vastutus- ja kohusetunne. vähemalt nii on mulle psühholoogid ja kasvatusteadlased selgitanud.
kui ma nüüd oma lapsepõlve tagasi mõtlen, siis kõik algaski niipidi, st oligi nn kaasav kasvamine. lihtsalt muster nihkus paigast venna surmaga, mis vallandas kõik ülejäänu. ma arvan (me arutasime seda vanematega hilisemalt), et tol perioodil (kuna keegi meist polnud terve ajukeemiaga) ei saanudki teist tulemust olla. sest kõik, kes olid võimelised protsessi muutma, olid rikkis.
ma arvan, et kui ma oleks vanavanematega asja olnud võimeline arutama, siis oleksid ka lahendused teised olnud. vähemalt nii nad mulle omal ajal väitsid (see oli siis peale mu 20ndaid aastaid, kui ma enda jaoks olusid lahti harutama hakkasin). st kui ma oleks olukorra üle protesti avaldanud, st ei ei jõua/ei saa hakkama/ei ole õigle vms, küll siis oleks vanemad lahenduse leidnud.
see ongi kogu selle loo juures ilmselt see nn added value, et kuni esimese sündmuseni, mis käivitas kogu ülejäänud ahela, oli kõik hästi. poleks tugevat vundamenti rajatud, siis ilmselt ei oleks ma kogu seda koormat sujuvalt endale võtnud. aga tead ju küll, oleks ja poleks on pahad poisid. ma saan mõelda, arutleda ja tunnetada selle üle, mis oli ja mis toimus.
Mulle tundub nagu sullegi, et lapse enda valikud algavad üsna varases eas.
KustutaNimelt see iga indiviidi isiklike valikute küsimus on mind viimastel aastatel huvitanud, et millal täpsemalt me oma elukulgu ise juhtima hakkame. Tõekspidamisi on ju seinast seina, alates esoteerilisest "laps valib endale ema ja isa" kuni selleni, et täiskasvanud inimene talitab moel või teisel, väites "mul ei olnud valikut". Minu arvates on valik alati olemas, olgu siis või vaid kahe variandi vahel, mis mõlemad halvad. Aga valik on a-la-ti.
See läheb nüüd natuke jah juba teemast välja (siiani rääkisime, mil moel vanemate valikud järeltulijaid mõjutavad), aga tegelikult on väikelapselgi valik teatud olukorras erinevalt käituda. No näiteks kasvõi jonnib/ei jonni. Vanemate käitumine tuleneb siis juba lapse valikust, mille tulemusena täiesti tähtsusetuna näivast momendist võib kogu koosluse (perekonna) elu võtta nii-või naasuguse suuna. Või millisest vanusest alates meie 'teadlikud' valikud me elu mõjutavad? Eeltoodud näite varal, kas väikelapse jonnimist/mittejonnimist saab teadlikuks valikuks nimetada? Lapse otsus ju, jonnida või mitte.
Eks ma saan ise kah aru, et mu küsimustele ühest vastust pole, aga arutleda võib ikka =)
oh jh.. mulle meenus üks reklaam, kus valge Kiisu vahtis oma konservivalikuid ja ohkas....otsused....otsused:) minu jaoks ongi terve olme üks ahelotsuste rida, st ühest järgnevad teised. ja olen nõus, alati on valikuid, ALATI.
KustutaIseasi, kas neid teadvustatakse või mitte ....aga inimlaps hakkab käituma esimesest elupäevadest peale, st selle ilmaga kohanemisfaasist alates. nn jonnimine või mittejonnimine on hea näide. eks selles ole ka mitmed muutujad, mis kokku selle hääleka eneseväljendumise põhjendab. kuid, see on algselt kogemusepõhine suurelt jaolt (ilmselt ka isiksuseomadused sinnajuurde).
ma olen tänaseks suureks kasvatanud kolm last, kelles kaks on erisoost kaksikud, siis oli selle jonnimisefaasi etapp üsna huvitav. tänaseks on lisandunud üks tiba üle neljaastane ja peagi kahenädalaseks saav ilmakodanik, kelle arenguid ma huviga jälgin. väikelaps ilmselt käitub lähtudes sellest mustrist, mis tema jaoks toimib. kui kisamine annab tulemuse, siis tuleb kisada (kõht tühi, pepu märg, värviline nänn poes, väsimus jne). kasvades laieneb kogemus ja lisanduvad teadmised ja selle põhjal tekivad ka valikud. ja need isiksuseomadused.
ma arvan, et väikelaps teeb valikuid lähtudes sellest, kuidas tal on õnnestunud saada see, mida soovis või eemalda see, mida ei soovinud. alguses tingitud refleksid. ehk kui kisamise peale tyhja kõhu korral saab kõhu täis, siis tuleb kisada jne. ja kui tuleb sootsiumi koht, st laps käib kas lastehoius, mänguväljakul või suhtleb teiste omasugustega või vaatab mingid muid infokanaleid, siis testitakse huviga ka nähtud uusi meetodeid.
kolmanda eluaastani pidi inimesehakatisel olema absorbeeruv mälu ning filtreid pidi ta looma hakkama peale kolmandat eluaastat. lasteaiaealiste hea näide kaaslase enda jaoks sobivalt käituma sundimine on ju see, et kui sa mulle seda või toda ei anna, siis ma su sõber ei ole. jnejne
ja tõesti, ei ole ja ei saagi olla üheseid vastuseid, kuid arutlemine on väga hea. smas on teinud kasvatustealdased hulgim uuringuid ja ma kaldun arvama, et need tulemused p'ris õhust võetud pole.
aga arutelud on head. just sellepärast, et oleme erinevad. ja tulemuseks avardub maailmapilt.
Head!
Nii libedale teele ei tasuks minna, kus hakatakse oma elu üle juurdlema just vanemate valikute vaatenurgast ning sellise juurdlemise sisse on tegelikult põimitud nähtamatud süüdistamise niidid oma vanemate vastu.
VastaKustutaSa võiksid oma elu vaadelda hoopis teise nurga alt. Kui arvad et sinu vanemad oma valikutega pole andnud sinu elu jaoks just seda lävepakku, mida oma sisimas sa oleksid neilt oodanud ja lootnud, siis tegelikult nad andsid oma valikutega sinu eluteele väga palju kaasa - sinu ema oma haigusega õpetas sulle kaastunnet ja empaatiat, ülikoolis kaugõppes õppimine õpetas sulle sitkust ja vastupidavust, juba varakult töölkäimine rahadega ümberkäimist ja majandamist, su ema lein oma lahkunud lapse vastu leina hingevalu. jne. jne.
Kui tähelepanelikult otsid ja juurdled, leiad sa oma vanemate valikutes (mis sulle tegelikult ei meeldinud) lõputult palju head, mis on sinu hinge kasvuks olnud parim ja sul tekib sellest tänutunne.
Sa võid praegu ennast lõpmatuseni kiita, et oled parem, targem kui su vanemad. Kuid iga põlvkond ongi eelmisest targem, sest teatepulk on neile üleantud ja niiviisi ongi ju areng seatud. Tuleb vaid olla tänulik, et inimkonna arenguks on lõputult ruumi antud. Ja tänulik olla oma eelmisele põlvkonnale.
Ma kahjuks ei mõista neid inimesi, kes kas otseselt või kaudselt süüdistavad oma vanemaid, mõistmata seda, et oma arenguteel on olemas veel üks tunne, mis peaks oma ellu kaasa tooma - Austus. Austus oma vanemate vastu, kes andsid neile elu et nad omakorda saaks areneda. Isegi siis, kui sinu arvates sinu ema valikud ei olnud head, oled sa ju ometi nähtamatu nabanööriga temaga seotud ja ole selle üle tänulik!
Hea Anonüümne, oled pisut minu algsest mõttest teise suunda vaadanud.
KustutaMa ei ole oma vanemaid süüdistanud, ei süüdista täna, ega tee seda ka tulevikus. Minu mõte oli, et panen kirja need olud, mille põhjal ma oma järelduste ja veendumusteni olen jõudnud.
Mingil põhjusel kasutavad inimesed sõna "süüdistamine" ja paljudel juhtudel on see ka nii. Mina oma nn looga ei süüdista. Ma ei taha karistada. Ka on see minu jaoks ammu vabaks antud teema, sest arutlesime selle osalistega läbi juba mitukümmend aastat tagasi. just nn kogu kollektiiviga. Mu vanemad olid väga (ja isa on siiani) avatud, soojad, head ja targad inimesed. Lihtsalt nad läksid rikki ja paranemine võttis kaua aega ning mina kandsin kogu seda koormat seni, kuni nende hing jälle toimisvõimeliseks sai.
Ma pole kunagi eitanudki, et kogu see elumere lainetes elamine on mulle andnud hindamatu kogemustepagasi ja teadmised ning tugevdanud mu isiksuseomadusi, kuid see hind on olnud kohati üle inimliku jõu.
Ja see ongi kogu loo moraal, et vanemate tehtud valikud/otsused mõjutavad lapsi, olgu need siis teadvustatud või teadvustamata. veelkord - ma ei süüdista oma vanemaid. ma lihtsalt olen lapsevanemaks olemise ajal püüdnud vältida neid, mis minu jaoks sobimatud on olnud.
Head!
"Kui mu vanemad (ka vanavanemad) peale oma ühe lapse surma ei oleks keskendunud vaid oma leinale, vaid mõelnud oma elusoleva lapse ja tema vajaduste peale, siis ilmselt oleks minu rada teistsugune olnud ning ka mu väärtushinnangud ja seisukohad."
KustutaSinu postitusest jäi silma kerge etteheide oma vanemate suhtes. Kuid küsiksin siis sellise küsimuse: millised väärtushinnagud oleksid sa SIIS oma ellu kaaa võtnud, kui oleksid jätnud oma invaliidist abitu ema üksi ja ise kolinud teise linna õppima? Või et oleksid püüdnud oma emale tema leinavalus selgeks teha, mis sa ikka leinad ja nutad oma lahkunud last taga, mine parem ja teeni rohkem raha, et teine elusolev laps saaks suurema lävepaku ellu astumiseks?
need laused ei olnud etteheide, vaid nentimine selles võtmes, et oleks nende valikud olnud teised, oleks ka tulemus teine olnud.
Kustutakuna ma ei tea, mis siis oleks tulemuseks olnud, kui ma oleks teised valikud teinud, siis ei oska ma vastata, mida oleks kaasa võtnud. mul ei tulnud sellist mõtet pähegi, st minu jaoks tol ajal valikuid ei eksisteerinud.
kui ma 22selt kodust lõpuks välja kolisin, siis palkasin hooldaja. kusjuures siseruumides oli ema täiesti iseseisvalt võimeline hakkama saada. väljas liikus kepiga ja ühiskondlikku transporti ei saanud kasutada. ma oleks võinud hooldaja palkamise peale tulla ennem ülikooli astumist. ka ema oleks võinud selle peale tulla. mu sissetulekud olid keskkoolis suuremad kui mu juhtivtöötajast isa kuupalk. seega ei olnud materiaalne kindlustatus üheski vormis küsimuse all. isa abi ja minu vahenditega said ka ravimid moskvast tellitud ja kohale toodud, ema taastusravid ja sanatooriumid jne.
mis puudutab vanemate leinavalu, siis selles seinebki täiskasvanu vastutus selles, et ema, töötades ise psühhoneuroloogia haigla lasteosakonnas, oleks pidanud aru saama, et ta vajab abi (ja mitte ainult tema) ja seda pakutud abi mitte tagasi lükkama. ja mitte ainult vanemad ei leinanud, mina ka leinasin. aga see teine teema. elasin taolise olukorra läbi, kui mu abikaasa traagiliselt hukkus ning mu pea samavanused lapsed elasid läbi selle, mille mina. aga ka see on teine teema.
ja kuidas üldse see raha mängu tuli? kummaline, et vastutusekoormana adutakse vaid rahalist koormust. ja lävepakk ellu astumiseks on oluliselt laiem mõiste, kui raha. kas tõesti on kinnistunud arusaam, et kogu õnn seiseb raha hulgas? milleks siis üldse vnemaid vaja on. paneme lapsed peale sündimist lasekodudesse ja täiskasvanuks saades eraldame N summa inimlapsele kätte ja õnn on õuel?
Ma olen sinuga, Tasakaalukunstnik, täiesti nõus!
VastaKustutaKõiges hea otsimine on libe tee, sest nõnda ei näe sa olnut sellisena nagu see on. Ma ei pea silmas siinkohal, et ema ei lubanud õhtul kommi süüa ja mina näed ei saanud aru, vaid vanemate tõelisi valikuid.
See, et ma andestan ja austan oma vanemaid, ei takista mul analüüsida ja võtta olnut sellisena nagu see oli. Asjad on nagu on, seda ei muuda otsides kõiges ainult head, ei ole olemas ainult häid valikuid, elus tehakse ka halbu valikuid ja neid ei ole mõtet ilustada. Nii ei õpi neist midagi, vaid käiakse tõenäoliselt sama mustri järgi. Kui olnu on käsitletud, siis ei pea sellest enam midagi otsima, sest see ei kaeva enam sind sisemiselt. Selle pidevalt hea otsimisega üritataks justkui mõru maitset peita.
See, et ma olen pressinud oma lapsed vagiinast välja, ei tee minust automaalselt pühakut. Ei, minu valikud, otsused ja vastutusvõime on need, mille põhjal kunagi selgub, kas ma sain hästi hakkama või ei saanud. Ma ei taha olla oma laste jaoks pühak, keda pimesi uskuda ja järgida, vaid teejuht, majakas, kodu.
Pühakuks polegi vaja kedagi pidada. Igal ajastul on olnud võimalused ja ühiskonna arengus nende võimaluste arv suureneb. Libe tee oma meelega mängida, mis ikka ja jälle minevikku tagasi põikab ja hakkab sealt süüdlasi otsima. Vaata ei vii kuhugi, vaid jäädakse omadega ummikusse.
Kustutaloe: See ei vii kuhugi.
KustutaKui ma nimetan asju õigete nimedega, siis see annab mulle just võimaluse edasi minna ning midagi muuta, teha paremini, mitte istuda ummikus.
KustutaMa ei pea silmas võimalusi, vaid valikuid. Isiklikke valikuid mille taga peab seisma ja selle eest vastutama.
Mina ei otsi süüdlast, vaid ma nimetan asju õigete nimedega, sest nii ma saan muuta mustrit. Süüdlase otsimine on nõrk, asjad tuleb lahendada, sellest õppida, vajadusel muuta.
Igaüks lähtub ju oma isiklikust kogemusest. Sinul ei ole õigust ütelda kuidas teisel asjalood ON, vaid sulle TUNDUB enda kogemuse põhjal nii.
mingipärast on see süüdlase otsimine oluline. ei ole ju. süüdlase otsingud ei muuda olukorda, vaid tekitavad sisemise kibestumise, võib saada vaid maohaavad ja depressiooni ning enesehaletsuse ulpimiseks ning hädaldamiseks, ühesõaga mugavustsooni, kus on ebamugav, kuid on karjade kaupa põhjendusi, miks mitte midagi mitte kunagi enam muuta ei saa....brrrr
Kustutaoluline on leida põhjuse ja tagajärje vaheline seos. ühtpidi saab sellisel juhul eemaldada ebasobivad põhjused, teisalt muuta protsessi selliselt, et tulemus enda jaoks parem/kvaliteetsem saaks (sellest teadvustamise hetkest näiteks) või et veakohad eemaldada.
just Triinh, eemaldada subjektiivsus (st elada välja emotsioonid esmalt), siis leida see koht, mis tundub ebaõiglane või on valus, siis see juppideni lahti harutada, siis leida see põhjus, mis enda jaoks ebasobiva tagajärje annab, siis see eemaldada/asendada/muuta sobivaks, siis kogu harutatu kokku tagasi panna ning restart teha. saab palju parem. kusjuures see on universaale ja toimib ka mujal on isikliku kogemust nn lahates.
muideks, seda õpeasid mull vanemad ennem seda riikiminekut. analüütiline lähenemine on palju parem.
eks muidugi on iga indiviid erinev, oma kogemuste ja teadmiste pagasiga ning igal oma nägemus ja asjadest arusaaam. minu jaoks oli eesmärk kirja panna oma nn lugu ning selgitada oma veendumuste ja arusaamade kujunemist. ma polegi pretendeerinud absoluutsele tõele.
kui kogu loost mu isik taandada ja teemat üldistada püüda, siis on fakt, et vanemate tehtud valikud ja otsused mõjutavad lapse kasvamist, arengut ja täiskasvanuiga. mis keegi selle teadmisega peale hakkab (ja kui üldse oluliseks peab), on igaühe oma valik.
aga fair point selles Anonüümsel kirjutajal, et süüdistamine isikliku mineviku baasil lõpeb ummikuga, st peale kehva enesetunde saamise muutusi ei toimu.
nii et häid teadvustatud valikuid ja helget olemist!
to Triinh
KustutaMa ei võtagi oma kohustuseks arutleda (õigete või mitteõigete nimedega) kellegi (blogipidaja) isikliku elu üle, mitu last ta oma "vagiinast välja pressib". Mõni elabki rohkem teiste elu. Ka sellel blogipidajal, kes oma seepi riivib ja ikka loodab uut last saada, on omad kogemused ja oma õnne retsept ja oma vastutus, mis sinul sellest?