Pühapäev, 15. oktoober 2017

Lehed mõttepuult - vaese/üliminimalistliku elustiili viljelemisest

Selleks, et ma ei peaks tulevikus mööda blogisid selleteemalisi mõttearendusi kaevama, koondan need ühte postitusse kokku. Nii VNN kui Ebapärlikarp arutlesid teemade üle, mille ühisosaks oli üliminimalistlikes tingimustes hakkamasaamine. Olen aegade jooksul mõtisklenud laste saamise ja sellega kaasneva vastutuse teemadel nii siin, kui ka siin ning mõnes veel.

Alustan toimetuleku ja hakkama saamise teemaga. Kasutan selles postituses sõnu: “üliminimalistlik” ja “vaesus” samatähenduslikena. Ja ma ei taasesita seda, mida ma juba eelpoolesitatud postitustes/kommentaarides kirjutanud olen (vähemalt mitte kõike). Jätan kõrvale sellest mõttearendusest ka kõik need inimesed, kelle jaoks see elustiil pole teadlikult valitud või kes sellega rahul pole.

Ka ei arenda ma mõtet teemal, kus inimesed on täie koormusega tööhõives, kuid hoolimata sellest, ei suuda nad inimväärselt toime tulla. Inimväärselt siis selles kontekstis, et toimetulekuks pole vaja välist abi (ükskõik siis millise toetuse näol: sugulased, kohalik omavalitus, erinevad abiprogrammid jne). Sest inimväärsuse üks kriteerium (vähemalt minu jaoks) on iseseisevalt toimetulemine, lähtudes oma võimetest ja nende rakendamisest.

Ahjaa, minu jaoks on toimetulek ja hakkama saamine kaks täiesti erineva sisuga mõistet. Toimetulek tähendab seda, et ma suudan ise tagada endale ja oma hoole all olevatele isikutele enda mõistes sobiva elukvaliteedi. Hakkama saamine tähendab seda, et ma pole oma elukvaliteediga rahul, st ei suuda tagada vajalikke rahavooge ja/või kasutan välist abi.

Niisiis eeldame, et inimene on teinud teadliku valiku ja elab üliminimalistlikult, ehk siis Statistikaameti mõistes vaesuspiiril või alla selle ning on rahul ning ei kasuta mingil moel välist toetust. Tekib küsimus, et kuidas seda rahulolu hinnata, et veenduda selles rahulolus? Ilmselt läbi selle inimese tegude. Sõnadest jääb üksi väheks.

Ma kuidagi ei saa pidada vabatahtliku üliminimalistliku elustiili valiku näitajaks seda, kui kasutatakse välist abi. Ükskõik siis millist välist abi: elukoht, arvete tasumine, kasutatud või uus tehnika, tarbeesemed, toiduabi, kohaliku omavalitsuse toetused vms.

Ka see ei kinnita vabatahtlikku üliminimalistlikku elustiili valikut, kui kuskilt võetakse kaasa mingeid asju/vahendeid, käiakse nn külas söömas/pesemas vms või lastakse nn endale välja teha. See on hakkama saamine kas siis sunnitud olukorras või ongi see äriplaan, ehk siis eesmärk oma mugavustsoonist mitteväljumiseks. Inimesed on ju oma olemuselt head. Ja vot see on see koht, mis on minu jaoks vastuvõetamatu/arusaamatu.


Just selles võtmes, kui väidetakse, et välise abiga hakkama saamine ongi üliminimalistliku elustiili viljelemine. EI ole ju. Kui inimene rahul on, siis ta ei vaja väljapoolt mitte midagi, sest tema jaoks vajalik ja soovitu on kõik olemas. Selline eluviis ei ole minimalistliku elustiili viljelemine omast vabast tahtest (jätame kõik põhjused kõrvale, nii õiged kui valed). See on klassikaline sõltlassuhe. Sellega võib rahul olla ja selline elustiil võib olla eesmärgiks, kuid see ei ole iseseisev toimetulek.

Ja siin pole vahet, kas on tegemist vabatahtliku toetuse või väljapetetud toetusega. Toetava elustiili viljelejad ei tuleks iseseisvalt, ilma välise abita, toime. Neil on sõltlassuhe, ükskõik, kes selle toetuse andjaks ka siis on. Minu jaoks vastuvõetamatuks muutub olukord siis, kui haiguse sildi all toetust hangitakse. St siis seda, kui inimene ei viitsi/ei taha, ei tee, ei ole kunagi teinud ja ei soovigi teha midagi selleks, et endale rakendust otsida/leida, kuigi ta selleks võimeline on ja ka võimalused olemas on. 

Lasteni ja vastutustundeni ma selle postitusega ei jõudnudki. Jätkan sel teemal mõnes järgmises postituses.

Head alanud arginädalat!

4 kommentaari:

  1. Jälgin ka huviga seda arutelu ja olen viimase koma kohani nõus sellega, mis sa "ise hakkama saamise vs sõltuvussuhe" osas ütlesid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. milleni ma veel olen jõudnud, on see, et hulk inimesi polegi teadvustanud endale, mida siis tegelikult valitud elustiil endas hõlmab või millest koosneb. rääkimata sellest, mis oleks nende endi jaoks sobiv lahendus. kohati tundub, et toimib viis: elame ja vaatame, kuhu see välja viib. kuid see on vastutusteteema (mis on muidugi üks osa toimetulekust).

      Kustuta
  2. Teie vastutus võrdub raha, kui raha on lademes puudub ju vastutus, nii lihtne see ongi. Kes ei riski see ei saa midagi ja midagi pole ju tal kaotada. Samamoodi võib arutada teemal, kus kohast need kõrgharidusega asotsiaalid küll tulevad kes ennem oma elu väga hästi elasid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. eee...väga huvitav kommentaar. st minu jaoks täiesti uudne lähenemine, et vastutus võrdub raha hulgaga ning sellega, et mida rohkem raha, seda väiksem vastutust. Minu arusaamist mööda on vastutus üks toimetuleku osa, ehk siis on vastutus võetud otsuste eest ja tehtud valikute osas. Õigemini on vastutus tehtud valikute ja otsuste eest ekisteerimise alus. olgu siis teadvustatud või teadvustamata.

      Nüüd rahast. Raha ei ole eesmärk, see on vahend. Kuna me elame sootsiumis ja vahetusekvivalendiks on raha, siis oleks selle välistamine toimetuleku ühe osana vale (või siis puhas enesepettus). See on osa tervikust, ehk siis toimetulekust või siis hakkama saamisst. Ja inimesed, kes ütlevad, et raha pole oluline, ajavad puhast käojaani eelkõige endale ja ka teistele. Küll olen nõus sellega, et raha ei saa olla eesmärk, vaid on vahend. kuid ilma vahenditeta ei ole võimalik eesmärke saavutada. Milliseid vahendeid erinevate eesmärkide saavutamiseks vajatakse, see sõltub konkreetsest inimesest ja seatud eesmärgist.

      kindlasti võib arutleda ka teemal, mis on need põhjused, et kõrgharidusega inimestest asotsiaalid saavad. samas, kuidas saab ainult haridustase (ükskõik siis milline) anda garantiid mingi elustiili viljelemiseks? kuid tõesti, see on teine teema. minu arutlus lähtus sellest, et mida minu jaoks tähendab teadlik üliminimalistlik elustiil ja seda hoolimata haridusest või kasutuses olevast raha hulgast.

      ma ei eelda, et alati peaks vastanduma. pigem on see arutlemise koht. igaüks teeb oma valikud ja otsused ise ning ka tagajärgede eest vastutab ise. kui tagajärg ei ole sobilik, siis tuleb muuta muutujaid, sest samade muutujatega sama teed jätkates ei muutu tulem. mis iganes need muutujad ja tulem siis ka ei oleks. ahjaa, meenutan, et kõike abstraktseid arutelusid ei saa materiaalsetele objektidele taandada (st jutt ei olnud ainult ja konkreetselt rahast)

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...