... I love You too!

..et tu, Brute?

Viimased postitused on olnud kuidagi tumeda alatooniga. Mõtlesin vahelduseks kirjutada millestki helgemast. Inimesed, elu on meie peegeldus endast maailmale, st kõik meie enda tehtud teod teod jõuavad ringiga meie enesteni tagasi. Aja küsimus vaid.

Esoteerika esoteerikaks, kuid kui maailmale oma paremat poolt näidata, siis on tagasipeegeldus ka tore. Väikesed teod argipäevas, mis ei tähenda otseselt midagi, kuid annavad vastu naeratuse, sooja pilgu või särama löönud silmad. Kõik suured asjad koosnevad pisiasjadest.

Tulin eile loengutest ja vaatlesin inimesi. Õhtu hakkas saabuma ja ilm hämardus. Bussipeatuses seisvad inimesed olid tõsised ja kuidagi kivistunud olemisega, va mõned erandid. Kindlasti oli neil seljataga pikk tööpäev, mis ei olnud ainult rõõmu täis. Bussi sisenedes leidsin end seismast kellegi kõrvalt, kes mulle oskuslikult jala peale astus ning siis turris ilmel end näoga minu poole pööras. Vaatasin talle otse silma sisse, naeratasin ja palusin vabandust, et ta mulle jala peale astus. Just niipidi! See inimene sattus hetkes segadusse, silmadesse tekkis esmalt selline kohmetu pilk ja siis ta muheles. Nagu pilv oleks päikese eest ära läinud. Kõrvalseisjad muhelesid ka. Toimus tajutav pingemaandus.

Jõudsin poodi. Millegipärast on mu kodulähedases poes peale iseteeninduskassade paigutamist kassade järjekorrad tipptundidel megapikaks veninud. Kusjuures sabad on sama pikad ka iseteeninduskassade juures. Olukord, mis on mind mõtlema pannud, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Järjekorras seisjad olid ka kuidagi tõredalt rahutud ja üks eesseisja porises midagi kassapidajale vastuseks, kui too küsimuse esitas. Nägin, kuidas kassapidaja pilgus sähvatas tigedus nagu elektrilöök. Jõudis kätte minu kord kassapidaja kontrolliva pilgu ees seista. Vaatasin teda. Ta oli väsinud ja kuidagi tüdinenud. Oma toimingutega ühele poole saanud tänasin teda ja ütlesin talle, et peagi saab ka tema tööpäev otsa ning soovisin head õhtut. Toimis sama efekt. Pilk leebus. Pinge kadus õlgadest ja ta naeratas. Seda oli nii hea vaadata.

Mõtlesin, et kolm on kohtu seadus ja seadsin sammud postkontori poole, et kätte saada internetiavarustest ostetud kaup. Sama lugu: järjekord, mornid pilgud, õhus tuimus ja väsimus.... Letini jõudes kuulsin päeva jooksul äraväsinud Teenindaja teretamist. Ka pilk oli tal hall ja väsinud. Peale kauba kättesaamist kordasin sama, mis ennist poekassas, st ütlesin et peagi saab tööpäev läbi ja ilusat õhtut. Mõjus samamoodi. Tuhm pilk kadus ja silmadesse tekkis selline soe välgatus.

Kodu poole liikudes mõtlesin sellele, et ma sain kolm inimest päeva jooksul naeratama. See on hea saavutus. Euroopas ringi liikudes pole ma kusagil kohanud nii palju tõsiseid, kurbade ja vaevatud ilmetega inimesi, kui meil siin Eestis. Oleme tööpäeva lõpuks nii tühjad, et keerates oma pilgud sissepoole me ei tajugi, et väline olemine muutub kivistunud või siis hangunud olemiseks ning esimene reaktsioon välisele maailmale on negatiivne.

Detailid on need, mis terviku määravad. Vähe sõbralikumat olekut samas avalikus ruumis olevate kaasinimeste vastu, elementaarset viisakust ja juba on meie ümber oleval keskkonnal mõnusam õhustik.