Pühapäev, 9. oktoober 2016

Aja peatumine Varjudemaal

no mida veel?
Magus pühapäevane ajas kulgemine. Paljudele ei meeldi pühapäevad, kuid minu jaoks on nad vaikus lõppeva ja algava arginädala vahel,  kus Aeg on peatunud. Aastaid olen püüdnud pühapäeva jätta selliseks, et pole ühtegi kohustust, mida täita vaja on ja sisustan selle täpselt sellisest nagu soov on.

Tavapäraselt nimetan selle nn hülgepäevaks, kus lesin, heietan mõtteid, loen, pean mõne telefonikõne, vaatan jupiti telekat ning teen käsitööd. Nüüd anti roheline tuli väikeste aegade kaupa ka näputöö tegemiseks. Suurepärane. Elule hakkab jume tagasi tulema. Tegutsemisvõimalused avarduvad.

Poleks uskunud, et rõõmustan keemiaravi üle. Kõlab jaburalt, kuid tundub, et see ravi mõjub nagu Red Bulli reklaamis  kujutatud. Ilmselt ohjeldab seda agressiivset looma minu sees paremini kui eelmine raviskeem. Ka kohmakus on vähemaks jäänud ja koordinatsioon on paremaks muutunud. Kusjuures mõtlemisvõime pole aeglustunud ega ähmastunud. Reedel istusin ravitoolis ja tegin rahumeeles tööd.

Ja juhhuuu – neljapäeval kohtun füsioterapeudiga. Lõpuks ometi saan juhiseid, milliseid harjutusi lihaste ja koordinatsiooni parandamiseks teha tohin, et minust päris sültjat massi ei saa. Kõndimine on tore tegevus, kuid sellest jääb väheks. Inimene on ikkagi liikumiseks mõeldud loom ja kõik lihasegrupid vajavad liigutamist, et vähegi toonust ja mõnusat olemist tagada. Ilmselt endist painduvust ei ole võimalik kunagi taastada, kuid selle vanurile omase kohmakuse ja jäikuse saab pehmemaks ja mulle omasemaks vormida.

Kõike tuleb positiivse poole pealt vaadelda, kuid elukvaliteedi sisu on oluline ning selles järelandmiste ja võimaluste piiridesse kohandumine on ikka väga vaevaline. Eelmistel perioodidel, kui see ropp ravi liigeste ja lihaste jäikuste ning tundetusega lõppes, siis arst püüdis lohutada, et kliiniliselt on ju tegemist terve inimesega ning ma peaks meeles pidama, et peaks hakkama arvestama ka ealiste iseärasustega. Et ma olevat isegi vähimate kadudega kogu sellest organismi ruineerivast ravist välja tulnud.

Tõesti, kõikide meelte tundlikus vähenenud veerandi võrra, sh kuulmine, nägemine ja haistmine ning ma peaks rõõmustama. Aga inimene on kohanemisvõimeline ja õppisin uues režiimis toimima. Ja kui ma täna mõtlen, et ma olen uue kohanemise faasis, siis mind absoluutselt ei lohuta see teadmine, et mul on ealised iseärasused.  Kui ma 45-aastaselt suutsin veel jala kaela taha panna, siis viis aastat peale organismi ahermaaks muutmist ei rõõmusta mind teadmine, et saapaluku kinnitõmbamiseks pean kükitama, sest kummardamine on eluohtlik. Aga need on detailid selle suure pildi juures ja siinosas olen arstiga nõus, et seni kuni hingamine ja liikumine on võimalik ilma valuta ja argipäevaseid olmetegevusi saab aeglases tempos tehtud, seni on veel kõik hästi.


Kokkuvõttes on kõik toimimises ja arenemises, nii et rõõmustamiseks on põhjust küll ja veel. Head pühapäeva!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...