Teisipäev, 18. oktoober 2016

Blogimine ja sõnavabadus

Kas olete leidnud end mingi teema juures arutlemisel endale kinnitamast, et selle kohta kirjutan ajaveebi postituse? Minu juures täiesti uus lähenemine. Mõni selline uitmõte vajub kultuurikihi ala ja siis jääb teadmine, et tahtsin lugejatega mõtet jagada, kuid mõte ise on kirjapanemise ajaks hajunud.

isiklikud mõtted avalikus ruumis
Seoses oma meditsiinisüsteemi hammasrataste Saagaga olen korduvalt mõelnud sisemise tsensuuri vajalikkuse vs sõnavabaduse üle. Üks pool selle sõnavabaduse juures on siis, kui toimub verbaalne eneseväljendamine, hoopis teine on olukord, kui väljendusvabadus realiseeritakse nt oma isiklikus ajaveebis. TÜ eetikaveeb sisaldab eraldi jaotist arvuti- ja informatsioonieetika kohta.

Olen tabanud end mõtlemast, et milleks ma seda Saagat kajastan? Tegemist on puhtal kujul vaid minu isikliku tragöödiaga ja keda see ikka huvitab. Teisalt kuna tean, et minu juhtum pole üksik ega unikaalne, st tegemist ei ole unikaalse ja ühekordse veaga, siis pean jagama oma kogemust. Paljud inimesed ei julge sekkuda. Hoolimata sellest, et see viga võib olla elukvaliteeti muutev kuni letaalse lõpuni välja. Kujunenud on resigneerunud arusaam, et toimib ringkaitse ja niikuinii jääb Patsient kaotajaks. Isegi, kui tal õigus on.  Kuulen seda pidevalt.

Minu soov on julgustada inimesi, kes mingil põhjusel leiavad end taolisest olukorrast, kus on hunnikute kaupa küsimusi ja sisemuses tiksub teadmine, et kuskil on viga läbi lastud. Selliste küsimuste esitamine tähendab ka seda, et kui inimesed oma õigusi realiseerivad, siis vea tegijad parandavad järjekindlalt oma osutatava teenuse kvaliteeti. Ühel hetkel, kui signaalid ületavad kriitilise massi, siis muutub ka arusaam nn ringkaitsest. Sellest ka vajadus avalikustamiseks.

Leides end sellisest olukorrast, kus tekivad küsimused ja kahtlused, tuleb pöörduda algallika poole nende kohta vastuste saamiseks. Vahel on ka nii, et endal tekivad küsimused seetõttu, et puuduvad piisavad teadmised. Siis pöördumine annab ka vastused ja hingerahu. Kui selle sisemise rahutusega midagi ei tee, siis hakkab kasvama see sisemine kahtluse-uss, mis ei ole ka enda suhtes aus. Nii et kui on küsimused, millel pole vastuseid, siis tuleb need leida. Vastajaks peab olema see, kelle tegevuse või tegevusetuse suhtes need küsimused tekkinud on.

Nüüd ajaveebis avaldatava juurde. Ühest küljest on tegemist minu isiklike mõtete ja tajude  väljendamisega. See on minu õigus. Teisalt puudutavad need mõtted ja tajud vahetult kolmandaid osapooli. Võib ju öelda, et võin väljendada end nii nagu soovin, kellele ei meeldi, siis ärgu lugegu. Teisalt, kui ma ikka kogu oma emotsionaalse võimekuse oma isiklikus ajaveebis välja elaks, kas see oleks inimlik? Kindlasti mitte.

Piir on olemas, kuid piirikontrollis tõkkepuu tõstjaks on see inimene, kelle oma on ajaveeb. Tegelikult võib ju ka kõik avalikustada,  kuid sellisel juhul on vastutus võimalike tagajärgede eest ikkagi avaldajal. Hiljem ei saa väita, et ei teadnud seda või teist normi: seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest.

Ajaveebi mõte ongi jagada piiramatu hulga inimestega oma mõtteid, kogemusi ja tegemisi. Oluline on selle jagamise juures tajuda seda piiri, mida ei tohi ületada. See, mis hetkel tundub olevat eluliselt oluline, võib hilisemal tagasivaatamisel osutuda enda jaoks kahjulikuks. Samas on alati võimalus varasemate postituste eemaldamiseks või toimetamiseks. Kuigi küberavarustes oma elu elama läinud infol sabast kinnivõtmine võib osutuda võimatuks.


Niisiis jätkan ma oma senise tegevusega ja ei plaani teemat kalevi alla sokutada isegi siis, kui keegi väga soovib.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...