Aja suhtelisest mõõtmest

Olematu Aeg või Aja ülejääk?

Uurisin oma antud lubaduste ajakava ning leidsin, et olen sujuvalt Elu Kiirteele jõudnud ja ei tohiks tõdeda, et Aeg kaob nagu liiv liivakellast. Tempo hoidmine vastavalt võimekuse piiridele on oskus omaette. Teisalt - tühi Aeg ruineerib samamoodi nagu teadmine kuklas, kas jõuab lubatud tähtajaks valmis või mitte. Ehk siis olulised märksõnad jällegi on Aja planeerimine ja tasakaal.

Pidasin paar päeva tagasi ühe vestluse, kus pidin pisut turris Kliendile selgitama, et ma olen tema pakkumisest vägagi huvitatud, kuid seda pooleteise kuu pärast, sest teisti ei suuda kvaliteetset tulemust tagada. Vestluse lõppedes jäin mõtlema selle üle, et mis siis teda pahandas? Kas see, et ma pimesi ja mõtlemata tema pakkumise peale ei sildunud või see, et selle ütlemisega sai ta tunde, et ma nn viisakalt ütlen ära pakutud tööst või see, et ta ei ole tähtis ja teda tõsteti järjekorra lõppu?  

Siit edasi mängisin mõttega pisut ning laiendasin selle argipäevale. Arendasin teemat ka paari tuttavaga, et mis tekitab sõbralikus klienditeeninduses vastakaid ja kohati halbu enesetundeid, kuigi Kliendile leitakse lahendus, aga see ei realiseeru koheselt, vaid aegviitega (nt tehnikul pole aega riket eemaldama tulla täna-homme, vaid järgmise nädala kolmapäeval või siis et soovitud arvamust on võimalik koostada, kuid selle valmimist ei toimu ennem kolme kuu möödumist või et lennujaamas teavitatakse, et väljalend hilineb vähemalt kolme tunni jagu jms).

Jõudsime järeldusele (vähemalt arutletud näidete põhjal), et tõesti jääb Inimese sisse negatiivne alatoon, kui soovitud tulemust ei saabu eeldatud ajal, vaid X ajaühikut (päeva/kuud) hiljem. Siis jääb hinge selline poolikane tunne, et midagi tehti, kuid tulemust justkui ikka pole. Siia lisandub ka alateadlik mõtteuid, et ehk see on taktikaline venitamine ja kokkulepitud aja saabudes tulemust ei saabugi või tõrjuti viisakalt eemale ning aja möödudes tuleb lõplik keeldumine.

Kui Klient saaks võimalikult kiiresti peale pöördumist oma soovitud lahenduse, nt teadmise, et see lubatud tehnik tuleb homme või et arvamus valmib paari nädala jooksul või et lend väljub õigel ajal, siis on ta rahul. Rahul on ta ka siis, kui algselt esmase lahendusena pakutud tähtpäeval helistatakse ja lükatakse tellimuse täitmise tähtaeg edasi (muidugi põhjendatakse seda ja vabandatakse).

Samasugune Kliendi kohtlemise analoog toimub ka näiteks lennujaamades, kus edasilükatud lendude kohta antakse infot veerandtunniste intervallidega ja seda hoolimata sellest, et on teada, et lend ennem kolme tundi ei toimu kindlasti. Sisuliselt manipuleeritakse Kliendi heaolu ja turvatundega, kuid positiivses võtmes.  Sellise tsüklilise teenindamise puhul ei teki Kliendis negatiivse kogemuse aistingut, kuigi kokkuvõttes realiseerub tulemus aegviitega.

Kas ma selle teadmisega midagi peale ka hakkasin? Ikka. Helistasin oma Kliendile ja kirjeldasin ära tema võimalused; lisades selle osa, et võime tellimuse kohe allkirjastada, kuid teeme töö etappidena ja et esimese etapi tulemused edastastakse kahe nädala pärast, mida ta algselt lõpptähtajana eeldas. Kas ta jäi rahule? Absoluutselt, sest saatis päeva lõpus meili, kus kirjutas, et ta arvas kohe, et seda tööd on mul võimalik kiiremini teha. Ja seda hoolimata sellest, et lõpptulemuse annan üle algselt minu poolt väljapakutud ajal. Tulemus rahuldab mõlemaid osapooli. Klient sai lahenduse ja mina sain töö, mida ma hea meelega ennemgi teha tahtsin.