Esmaspäev, 31. oktoober 2016

Aeg Maailmade vahel

Aeg Maailmade vahel
Olin oma juusteteemalise sisekaemuse täiesti õigesti ajastanud. Leidsin terve kultuurisündmuse naistest, kes mingil põhjusel ilma juusteta on. Postimees kirjutab: “Annika Haasi näitus «OMG! She is bald/Appi, kiilakas naine!» sündis tõdemusest, et vaikimisi eeldame, nagu peaks naisel olema juuksed peas, veel parem pikad.” Väge äge näitus kindlasti.

Ma sellel teemal sedakorda rohkem ei peatu, kuid lugedes nende piltide all naiste eneste ütlemisi, siis tundsin ära end nii mitmestki olukorrast. Tegelikult ei pea üldse millegi vastu või poolt protesteerima selleks, et sellise nn soenguga ringi käia. Mõtteainet on selle teemal igal juhul küll ja veel, kuid las jääb mõneks teiseks homseks.

Aasta lõpuni on jäänud paar kuud ja hingede aeg on käes. Sattusin lugema Urmas Sutropi kirjutist: Eesti keele maailmapildist: meel, hing ja vaim. Hing, vaim ja meel on eesti keeles erineva tähendusega sõnad ja neid ei saa sünonüümidena kasutada. Hea selgitus: “Koos inimesega sureb tema elujõud. Kuni inimene elab, jääb tema nefeš muutumatuks. Seda tõlgitakse siis psyche/anima/Seele/hing.”   

Ilmselgelt on need sõnad aegade jooksul tähendust muutnud. Suured mõjud on olnud erinevatel religioonidel, ilmselt kõige suuremad mõjud pärinevad kristlusest ja judaismist. 
Aga kui lasta see sõna nn endast läbi: hing…  see on midagi iseomast ja see kipub vahel nii rõõmustama ja kurvastama.  Ilmselt see elujõuga võrdlemine on vägagi sobilik. Kui ikka hing välja läheb, siis on selleks korraks eluraamat ka loetud.

Huvitav, et U. Sutrop ei vaadelnud meie Hinge läbi egiptlaste religiooni. Sealse usukumuse põhjal jagunes hing kaheks Ba ja Ka. Kusjuures elujõud oli Ka ja Ba oli inimese hing, mis sündis koos inimesega ja vabanes, kui inimene suri.

Hing - see müstiline midagi,  mis saab täis, jääb kinni ja vahel valutab, mis teeb meist just need, kes me oleme ja lahkunud hingedele mälestuseks süütame küünlaid ning meenutame neid nii helguse kui kurbusega.

Minu jaoks on pimedad sügisõhtud need ajad, kus ma tavapärasemast sagedamini meenutan neid, keda enam siinpoolsuses pole. Ilmselt ka seetõttu, et mul on surmaga väga lähedased ja sagedased kogemused kogu mu elatud elu olnud.  Ja pea kõik mu lähedased ning olulised inimesed on ületanud siinpoolsuse läve.

Kas see tabamatu miski aitab meil tasakaalu hoida või leida või kas teda saab muuta? Vanarahva ütlemise kohaselt valib hing ise keha, milles elada. Esoteerika ütlete? Kindlasti on see  miski, mida ole teaduslikult tõestatud. Aga mis on teadus - inimeste vahelised kokkulepped. Teadus on hulka väiksemates lastekingades, kui inimkonna pärimused ja kultuurilugu. See, et me kõike sõnastada või tõestada ei suuda, see veel ei tähenda, et seda seletamatut kõike olemas ei ole.

Mulle meeldib Maavalla Koja selgitus sellele salapärasele ajale: “Maarahva suhe surnutesse võib esmapilgul tunduda kummastav. Kuid kui järele mõelda, leiab selles paljugi tuttavlikku. Kui inimene sureb ja lahkub siitilmast, ei lahku ta ometi oma perekonnast, hõimust ja rahvast. Oma mõtetes ja tegudeski oleme alatihti nendega, kes läinud Toonela maile. Me oleme esivanematega üks kogukond, mis aegajalt teatud päevadel jälle kokku saab. Maarahva meeles on need päevad pühad.”

Head alanud hinged aega!





1 kommentaar:

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...