Eetika, tensuur, vastutus - ehk uidumõtteid teemal: mille jaoks on vajalik eetikakoodeks?

netiavarusteleid

Lugesin paar päeva tagasi Marimelli postitust eetikakoodeksi vajadusest ja ei läinudki kaua aega, kui mõtterongid vurama hakkasid. Eetika on EKI seletava sõnaraamatu kohaselt mõiste, mis tähedab kõlblusõpetust ja eetikakoodeks on siis kõlblusnormid. Mulle isiklikult meeldib Tartu ülikooli eetikaveeb, mille vahendusel edastatakse, et eetika on alati seotud väärtustega – sellega, mida oluliseks peetakse ja miks.

Kui öeldakse, et mõni inimene või tegu on eetiline või ebaeetiline, siis antakse sellele inimesele või teole hinnang: seda kas kiidetakse või laidetakse. See tähendab, et eetilised või moraalialased väited on ettekirjutavad ehk normatiivsed.

Ja sealt edasi on võimalik leida artikkel, mis on kirjutatud küll 2008. aastal, kuid ma arvan, et ajakohane tänini. Olen ise mõnes oma postituses arutlenud sisemise tsensuuri ja sõnavabaduse üle. Kui üks ajaveebi pidaja käib välja idee, et kas oleks aeg blogijatele eetikakoodeks kokku panna ning mismoodi see toimiks ja kuidas seda rakendada saaks? Mida see siis näitab? Kas seda, et miskit on paigast ära või ei toimi või on vaja liidripositsiooni saavutada/säilitada vms. No ja nüüd sõitsid need rongid edasi hoopis omi radupidi.

Mille jaoks üldse on vajadus kellelelegi mingeid reegleid kehtestada? Kes neid koostab? Kes nende järgmist kontrollib? Kuidas seda tehakse? Kas hakatakse pidama nn blogijate blacklisti? Aga kes kontrollib kontrollijat? Ja kas blogija ise üldse tohiks osaleda millegi sellise loomisel, nn süümõistmisel ja siis edasi ristipoomisel jne? Kas meil on üldse Eestis ming blogijate kogukond, mis võiks arvamusliidri ja jõupositsiooni saavutada? Aga milleks? ....oehhh Klikimeedia möllab...ju siis on vajadus (millegi järele)...aga...

Kui ikka sisemine tsensuur ei toimi ja tulemuseks saab inimene haiget (vahet pole, kas blogija, kommenteerija või lugeja), siis kas saab sellist olukorda vabaks turumajanduseks või enesemääratlemisõiguseks tituleerida? Minu ajaveeb, teen, mis ise tahan, ei meeldi, ära tule, kustutan, kui tahan....vaba koht kommenteerimiseks...tahan kommenteerin, kuidas ja milliste sõnadega suudan.....tahan tsiteerin või jätkan teemat omas kontekstis, kuidas fantaasia võimaldab? Kus jookseb see piir, mille ületamine ei ole inimlik kaasinimeste suhtes ja seda ükskõik millise osapoole vaatest?

Jätame kõrvale need ajaveebide pidajad, kelle blogi äritegevuse (ja kas nad üldse seda niipidi teadvustavad) eesmärgiga on üles ehitatud. Neile kohaldub ärieetika, mille valdkonna eesmärgiks on reguleerida ettevõtete ja nende juhtide käitumist konfliktiolukordades. Haa...kohe ütlete, et paljudel neist äriettevõte üldse olemas on ja mida üldse äritegevuse all mõelda? Äritegevusele ei ole legaaldefinitsiooni, küll aga äriseadustikus on legaaldefinitsioon ettevõtjale: on füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus, ning ärisseadustikus sätestatud äriühing. Jätame selle arutelu mõneks hilisemaks postituse teemaks.

Siis on igasugused muud ajaveebid: poliitikud, avaliku elu tegelased, hobid jne. Neid on ka proovitud liigatada erinevatel eesmärkidel, kuid ka see pole selle postituse mõte. Niisiis on keegi, kes peab oma ajaveebi ja see ei too talle tulu (või siis ei ole tulu teenimine eesmärgiks). Milleks talle eetikakoodeksiga ühinemine vajalik on või mida see annab? Äritegevuse puhul saan aru, see on aitab tõsta usaldusväärsust. Aga tavaline inimene? Kui tal sisemine tsensuur toimib, ehk siis ei põe verbaalselt kõhulahtisust ja ei õhuta vaenu või ei tegele muu süüteo toimepanemisega, siis milleks? Milleks vabatahtlikult alluda kellegi kontrolli alla, sest see eetikakoodeks sünnib ju kellegi sõnade vahendusel. Kuidas valida neid, kes panevad kokku kõlblusnormid, mille alusel üldsus hindama hakkab? 

Kujutage ette nüüd, et kuskil on avaldutud üliemotsionaalset postitust või mõnes ajaveebi kommentaariumis olevaid subjektiivsed ja paljude ohtrate omadussõnadega kommentaare. Ja siis saabub õuepeale kuldses troikas väärikas komisjon, kes olusid hindama hakkab. Mul hakkas igatahes lõbus.

Mitte, et ma ei arvaks, et ühel päeval ja mingis vormis midagi sellist ka sünnib, kuid ilmselgelt ei ole selleks valmis ei ajaveebide pidajad ega ka lugejad. Mingis kontekstis käib võidujooks selle üle, kes millegi taolisega esimesena valmis saaks, sest võim on magus ja maaletoojanimetus veel armsam.

Jätkan mõni teine homme, kuid arvamused, mõtted ja kommentaarid on teretulnud!