Meditsiinisüsteemi hammasrattad vol 3

Viga, koonerdamine või kokkuhoid?

Lubasin vahendada vaidluse kulgu, mis seisneb selles, et tervishoiuteenuse osutamise käigus tehti dokumenteerimisel viga (faktid meditsiinidokumentides) ja seetõttu jäi saamata ravi ning sattusin eluohtlikusse seisundisse.

Minu ja haiglavaheline vaidlemissaaga jätkub. Sama päeva hommikul, kui oli kutse konsiiliumisse minna, laekus meilboksi haigla vastus minu taotlusele. Lakooniliselt teatas haigla, et seni, kuni Sotsiaalministeeriumi Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon (TKE) pole otsust teinud, nemad seisukohta ei võta.

Kui lugeda TKE tutvustavaid materjale, siis sedastatakse: “TKE hinnang on eriarstidest ekspertide soovituslik arvamus, mis ei sea kellelegi mingeid juriidilisi õigusi ega kohustusi, ei muuda ega lõpeta neid. TKE ei ole riikliku järelevalve organ ning ei käsitle tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahelisi vaidlus- ja rahaküsimusi”

Kui lugeda Sotsiaalministeeriumi dokuregistrist materjale, siis võib leida kirja, kus haigla pahandab, et komisjon on otsuses sekkunud Patsiendi ja haiglavahelise vaidluse lahendamisse. Ja kes ütles, et kõik ei ole tõlgendamise küsimus! Tõeliselt väärikas ja usaldusväärsust tekitav halduspraktika kaebuste lahendamistesse. Edastasin info oma esindajale ja hetkel on mõtlemise koht, mida ning kuidas edasi.

Niisiis sellest konsiiliumist, mis toimus. Olen viis aastat saanud ravi lähtudes konsiiliumite otsustest. Mitte kordagi pole mind kutsutud kohale selleks, et arutleda võimalike raviskeemide üle. Kordagi pole mul ka põhjust või vajadust olnud kahelda nende otsustes, sh puudus ka sisemine sund uurida, miks mind seni kaasatud polnud. Aga eks üks kord ole ikka esimene ja mis saab Patsiendil olla selle vastu, et ta kaasatakse protsessi.

Olin määratud ajal õiges kohas ja ootasin oma järjekorda. Valgetes kitlites inimesi aina sisenes. Lõpuks hõigati uksevahelt minu nimi ja sisenesin. Haa - kõik ruumis olevad toolid olid täitunud valgetes kitlites meedikutega (10). See teravdas joonelt mu tähelepanu ja peast käis läbi mõte: vean kihla, et seal mõne kitli varjus oli ka jurist.

Mitte keegi ei tutvustanud ennast ja nagu korralikul  ülekuulamisel, paigutati mind kenasti laua otsa, vastandades mind konsiiliumile. Kogu oma elatud poole sajandi jooksul pole ükski meedik mitte kunagi sissejuhatuseks öelnud, et elame Euroopa Liidus ja patsiendile tuleb tema õigusi tutvustada. Kahjuks edasi ei täpsustatud, milles need õigused seisnevad, ehk siis öeldud lause jäigi deklaratiivseks.

Minu kui professioonalse kretiini jaoks oli see signaaliks, et ma ei istunud seal laua otsas kui patsient, vaid Vastane. Teadvustasin hetkega, et kohtun esimest korda meedikute ringkaitsega. Hingasin sisse-välja sügavalt ning unustasin oma patsiendimõtlemise ja keskendusin läbirääkija rolli.

Konsiiliumis on tavapäraselt 4-5 arsti ja sekretär. Vähemalt need konsiiliumi otsused, mille saanud olen, ei ole viie aasta jooksul sisaldanud rohkemate arstide nimesid. Kogu järgnev oli pigem etendus, kui konsiilium.

Arutelu käigus selgus korduvalt, et nn minu kaasuse lahendamine oli toimunud juba eelnevalt. Lisaks see pidev pöördumine, et mida mina arvan. Ma pole meedik ja seda ka ütlesin. Mina patsiendina saan keelduda ravist, kuid otsustada kõige perspektiivikama raviskeemi üle – no ei ole vastavaid oskusteadmisi ja selgeltnägija ka ei ole.

Palusin siis endale selgitada, milles ühe või teise skeemi paremus on ning mida nad soovitavad või mida rakendaksid patsiendile, kelle olukord minuga sarnane oleks. Selle peale teatas üks nn Kõneisik, et ega neid skeeme ka lõpmatuseni pole.

Muigasin ja kordasin oma palvet, et olemasolevate võimaluste seast oskavad valikuid ju ikkagi nemad teha ja kuna ma kavatsen veel mõnda aega siinpoolsuses elada, siis paluks keskenduda mitte väljasuretamisele, vaid elamisele.

No tõesti – sain aru selle vastas istuva kogumi kehakeelest ja sõnakasutusest, et tekitan neile ebamugavust. Ja tunda end tõrjutana ja ebasoovitavana nende poolt, kellest Su elu sõltub – teate, ei olnud mugav ja turvaline. Nemad on ju meedikud ja mina mitte väga adekvaatses seisundis olev Patsient.

Mina olen täna eluohtlikus seisundis olev haige, keda nad peaksid antud Hippokratese vandest tulenevalt ravima, mitte kohtlema kui vaenlast. Rollid olid täiesti segamini. Oleks ma teadnud, et mind ei oota mitte arutelu võimalike raviskeemide üle, vaid toimub ülekuulamine ja jõu näitamine, siis oleksin ma oma esindaja kaasa võtnud. Ilmselgelt olin ma nõrgemas positsioonis. Aga tagantjärele tarkus on täppisteadus ja rohkem ma sellist viga ei tee.

Mõtlesin pärast, et pidi ikka meedikutel hirm olema, kui ühte patsienti peab vaenlasena kohtlema ja kaasama selleks terve armee. Kusjuures sellest seltskonnast sõna anti vaid kahele meedikule. Kohe kui allaheitlikust Patsiendist saab inimene, kes otsib vastuseid küsimustele miks ning eeldab tehtud vigade tunnistamist ja korvamist, siis saab ravi vajavast Patsiendist segav faktor, kellest tuleb ruttu lahti saada. Aga sellest avaldusest ei maininud keegi kordagi ühtegi sõna.

Ja hoolimata kõigest usaldan ja tunnustan ma endiselt onkoloogide tööd. Nad on suurepärased arstid. Lihtsalt organisatsioonisisesed protsessid, mis selliseid vigu võimaldavad, tuleb eemaldada.

Ma ei ole tänaseni veendunud, et olen ainus sellisesse olukorda sattunud Patsient ja kahtlustan, et sellelaadse vea tõttu on surnud nii mõnigi. Jah, meedikute jaoks on Patsiendid kliinilised juhtumid, sest muidu nad ei saaks oma tööd teha, kuid minu elu on minul ainuke ja ma keeldun saamast statistiliseks veaühikuks medistsiinisüsteemis.

Seega saaga jätkub ja eks tunda annab, milised on edasised arengud.

Loo algus ja järg