Elu Kiirteel (jälle)

Kuhu viib tee?

See on teema, mis ilmselt kunagi end ei ammenda. Kiirteel olles on ühtpidi väga ohutu – kõik toimub järjest ja süvenemiseks on aega vaid käesolevale tegevusele ning järgmised on juba ette kuhjunud. Niisiis puudub igasugune mõtlemise koht, et kas nii on õige ja vajalik?

Sa lihtsalt teed asju, sest need on vaja ära teha ning puudub arutelu koht. Mingil hetkel kasvab sees rahutus, sest alateadvus on juba kordi uksel koputamas käinud, kuid pole olnud aega ukse avamiseks.

Palju räägitakse sellest, et võtke enda jaoks aega nii või naapalju ning sellise või teise intervalliga. Teoorias kõik õige, kuid argipäevas kohati raske rakendada. Ja kui päeva lõppedes sõnaotseses mõttes kustud ära, siis hakkabki kuhjumine pihta. Organism on oluliselt targem kui mõistus ning ühel hetkel lihtsalt loob olukorra, kus oledki sunnitud neid mõtlemata mõtteid korrastama.

Juhuseid pole olemas. On ahelotsuste read, mida ei teadvustata. Me teeme päeva jooksul süvenemata hunniku otsuseid ja/või valikuid ning tulemuseks võib juhtuda olukord, millega rahul ei ole.  Seetõttu on see peatumine vahel väga vajalik, et aru saada, mis suunas sellel Kiirteel parasjagu ollakse ja kas see tegelikult ka on nii mõeldud.

Olen end vahel tabanud mõtlemast, et kas kõik peab ikka lõpuni ära planeeritud olema. Niipidi on olnud lihtsam elada, kuid kas ka värvikam? Teisalt, kui on hulk kohustusi võetud, siis tuleb neid ju täita ja ainus tee suurema vabaduseni viib läbi selle, et ebamõistlikuks osutunud tegevused kenasti lõpetatud saavad.

Nii või teisiti heietades olen ikka ja jälle jõudnud punkti, kus tõden, et enesepettusehetked on magusad, kuid kõige valusamad. Mida aegu edasi seda raskem on sõna anda end millegiga sidumiseks. Ja nii ma vahel seisan sellel nn pealesõidu teeotsal ja kahtlen, kas ikka on vaja alustada või võiks kõrvalseisjaks jääda?

Need on mõtted, mida tavaliselt sügiseti heietan. Ilmselt ka praegu ralliksin keset Elu Kiirteed, kui poleks piiranguid, sest sisemuses on kihelus ja maailm on NII paljude võimalustega, mis tegemist ootavad....