Sotsiaalne närv ja alanud sügis

Karge ja krabisev on hommikune aeg. Homme algab astronoomiline sügis. Haridusteema kõlab meedias ja presidendivalimise ralli jätkub. Paljude tuttavate pesamunad on kooliteed alustanud ja lapsevanemad on hämmingus uutest tuultest haridusmaastikul. Lugesin Marca blogist arutelu lastevanemate kaasamise kohta koolivälistesse tegevustesse. Meenusid oma kogemused.

Vanemate soovid, võimalused ja tahtmised on erinevad. Miks eeldatakse, et kõigil lastevanematel on piiramatu aeg panustada koolis toimuvasse? Suurem osa lastevanematest on seotud töötegemisega neil aegadel, kui kool eeldab vanemate toimetamist mingite organiseerimisega ja läbiviimistega.

Selgitasin oma kolme lapse klassijuhatajatele, et isegi kui ma tahaksin neid aidata, siis ei ole see võimalik. Kuulsin aegade jooksul vastuseks, et kui on lapsed, siis PEAB vanem ka panustama. Uurisin, et miks on seda kohustusena väljendatakse? Nii või naa suhtlevad klassikaaslased ka kooliväliselt ning kui laste ega nende vanemate poolt siirast vajadust ja huvi pole, siis see sundimine ometi tulemust ei anna. Vastust ei saanud kuni laste koolide lõpetamiseni, kuid see ei välistanud igal kooli-aastal samasisulist heietamist. Laste põhikooli lõpuks muutus koosolekutel käimine mõttetuks, sest vajaminev info sai teisi kanaleid kasutades vahendatud.

Korduvalt meenutasin pedagoogidele, et kool ei ole klubiline tegevus, vaid tegemist on teadmiste omandamise kohana. Saan aru koolis olevatest traditsiooniliste ürituste vajadusest ja neid on ka piisaval hulgal. Pealegi suurem osa lastest jätkab oma päeva peale õppetunde koolis huvitegevustega, trennidega, koduste ülesannetega ja lastel on vaja ka puhata. Kõik ei ole huvitatud igal vabal hetkel keskpõrandale kokkukogunemisest.

Sotsiaalse suhtlemise vajadus on kõigil erinev. Osade laste jaoks on koolipäeva jagu sotsialiseerumist isegi palju. Ja kui peaks sundkorras täiendavalt veel aega seltskonnas veetma, mis väga huvi ei paku, siis oleks see ju liiast. Tore, kui keegi on valmis midagi korraldama ja läbi viima, kuid ennem võiks huvi tunda, paljud sellisest tegevusest ka  päriselt huvitatud on.

Räigeks muutub olukord siis, kui need osalused muutuvad nn vabatahtlikult kohustuslikuks ja kõrvalejääjaid vaadatakse halvustavalt. Paljud klassikooslused ei hakkagi toimima, ka siis mitte, kui klassijuhataja hulgim neid ühisüritusi korraldab. Ja võib juhtuda ka nii, et lapsevanemad korraldavad ka ilma koolipoolse suunamiseta üritusi, kus paljud klassikaaslastest osalevad.

Tänasel päeval vaadatakse neile lastevanematele vähe kõvera pilguga, kui õhinal kaasa toimetama ei hakka. Tuttavad jagasid just kogemusi, et joonelt said neist paariad, kui nad hakkasid väitma, et kuna laste päevakava on niigi tihe, siis nad ei näe täiendavate ürituste korraldamiseks mingit vajadust.

Jõudu koolis käivatele laste vanematele!