Kui palju on piisav? |
Ühes varasemas postituses
kirjutasin ka eraelu piiridest, digitaalsest jalajäljest ja avalikustamisest.
Mõlemad postitused tekitasid lugejates mõtteid ning teemakohaseid pöördumisi.
Tore! Tänud kaasamõtlemise eest.
Sellel teemal ei
ole õiglane hinnata seda, kas midagi on palju või vähe või siis, et X kogus
isikuandmete avalikustamine on Õige ning alla/üle selle on Vale. Kuna eraelu piiride määratlus on konkreetse
indiviidi subjektiivne hinnang, siis keegi väljaspoolt ei saagi olla õigustatud
ütlema, kas need piirid on õiged või valed. Kui on huvi õigusteoreetilise
käsitluse kohta inimese eraelu puutumatusest, siis kommenteeritud põhiseaduses
on see täiesti olemas.
Mind on pigem
pannud mõtlema selle teemaga kokkupuutes inimeste teadlikus enda ja lähedaste
isikuandmete avalikustamisel, mitte avalikustatud andmete hulk. Pean sellel
teemal loenguid aasta jooksul ca 500 - 800 inimesele ja olen seda teinud
aastaid. Arutelu põhjustab tavapäraselt
mitte inimeste enda poolt ja enda kohta avalikustatud isikuandmete hulk või
viis, vaid pigem lähedaste/tuttavate/sõprade poolt eelneva kokkuleppeta avaldatu.
Kindlasti on
eraelu piiride määratlemisel oluline kultuuriline ja territoriaalne aspekt.
See, mis ühe rahvuse või riigi puhul mõeldamatu ja solvav, see teise puhul on
elementaarne ning normaalne. Oluline on, et ei üldistataks oma nägemust kui
absoluutset tõde.
Niisiis on
inimeste teadlikkus võtmeküsimuseks, et ennetada võimalike ebakohti ja
vaidlusi. Teadlikkus just selles võtmes, mida ja kuidas võib teha, mitte mida
ja kuidas mulle meeldib. Inimese vabadus oma andmetega toimetada on pea
piiramatu, kui just mõne eriseadusega sellekohast normi pole kehtestatud.
Paar aastat
tagasi avaldati Tartu Ülikooli poolt läbiviidud uurimus – Privaatsus
inimõigusena ja igapäevatehnoloogiad (2014). Selle uuringu kokkuvõtest: “Uuringu tulemustest selgus, et vaid 18% inimestest
hindavad oma teadmisi heaks või väga heaks
selle kohta, milliseid andmeid nende kohta kogutakse. 36% hindas oma teadmisi
rahuldavateks ja 43 % vähesteks või täiesti puudulikeks. Eelkõige hindavad oma teadmisi
madalalt vanemaealised isikud.”
Ja veel: “Küsiti
ka, millised olukorrad inimesi häirivad,
milliseid situatsioone ja nende tagajärgi
nad peavad ohuks. Üldistatult peeti küsimuste põhjal ohuks kogutud andmete kasutamist
mitte- eesmärgipäraselt ilma isiku teadmata, kogutud info alusel
inimeste isiklikesse asjadesse ja otsustusvabadusse sekkumist,
identiteedivargusi ning seda, et kombineerides andmeid on võimalik inimese
kohta saada teada asju, mida nad sooviksid salajas hoida. “
Ja ma
lõpetan tänase postituse uuringu tsitaadiga: “Uuriti ka küsitletute
üldist
hoiakut andmete kogumise ja andmekaitse suhtes. Suurem osa vastanutest (53%)
oli seisukohal, et see mure isikuandmete pärast on asjakohane, samas oli märkimisväärselt suur ka nende
vastanute osakaal (41%), kes arvas, et mure isikuandmete kaitstuse pärast on ületähtsustatud. Nii käesolevast uuringust kui ka
eelnevatest sarnastest uuringutest tuleb välja, et eestlastele on omane passiivne hoiak ja
leplikkus andmete kogumise suhtes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar