Kolmapäev, 28. september 2016

Me oleme vaid Inimesed...

Elu Õied
Jäin lugema postitust, mis kirjeldab isiksuseomaduse seoseid töise rahulolu tundega. Vana tõde, et kõik taandub isiksuseomadustele ja kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest. Banaalseks ärakulutatud ja kahe kõrva vahelt läbivad laused, mille sisusse tavapäraselt ei süvene. Veidi teises võtmes, kuid samast kirjutas ka Indigoaalane: kui Suur on Suur ja millal saab täis kasvatud ning mida see sisu tähendab ja kas sellel üldse mingi mõte on?

Täna, kui mul on hulgim elatud aastaid, seega võrdlemiseks ja järelduste tegemiseks hunnik algandmeid (üks väärtuslikemaid algandmete allikaid oli minu terve talupojamõistusega vanaema), on saanud/saavad need äraleierdatud laused aina selgemad tähendused; ehk siis tajun põhjus/tagajärg vahelisi seoseid. Üks lause veel – vanemate patud nuheldakse laste peale (Raamatus vähe teise sõnastusega, kuid sisu jääb samaks).

Üks tuttav kliiniline psühholoog, kes tegeleb eelkooliealiste ja algklassi lastega, on neid seosed uurinud aastaid. Oleme arutlenud väikelapseea ja täiskasvanuea vahelisi põhjus/tagajärg seoste mõju isiksuse kujunemisel. Tänasel meedimaastikul kirjutatakse palju lapsevanema panusest lapse isiksuse kujundamisel. Kuid arendada saab ikkagi vaid seda, mis olemas on.

Paljude teadlaste uurimustööd väidavad, et inimene sünnib teatud isiksuseomadustega ning nende kujunemisfaasid jäävad väikelapse- ja teismelise aega ning kinnistuvad täiskasvanueas. Isiksus pidi välja kujunema 25ndaks aastaks. Nii et vigade paranduseks täiskasvanueas jääb vähe aega. Ülejäänu on kosmeetiline kohendamine, kui inimene sellega teadlikult tegelema on otsustanud hakata.

Nii et põhiroll ja vastutus lapse kasvamisel ning tuleviku Õnne Pant lasub lapsevanematel. See, kui õnnelik, tubli, tegus, tark ja osav tänane Väike Inimene homses on, need kaardid mängitakse välja aastakümneid ennem, kui Suureks Saanud Inimene maailma astub. Aga ka Lapsevanem on vaid Inimene, mitte Pühak ja Etalon ning ammugi mitte programmeeritud riistavara, mis teeb vaid nn Õigeid Asju Õigel Ajal.

Keeruline on, eriti päris Pisikese Inimesega. Mäletan siiani, kui oma esimese lapsega koju jõudsin, kuidas paar päeva hiljem jõudis kohale teadmine, et minu Vabadus on igaveseks kadunud ning kogu ülejäänud hulk aastaid ei vaata ma maailma läbi pilgu – mina tahan, vaid mida vaja on. Nüüd, aastakümneid hiljem, on see magus-valus vabaduse tunne naasma hakanud. Vahelduseks on tore vastutada vaid enda eest ning osaleda oma Laste elus Vaatlejana.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...