Kui vähe on palju?

Kas tunnete ka, et õhus on kevadet? Mitte, et mulle lumi ei meeldiks, aga rohelise värvi järele hakkab vaikselt igatsus tekkima. Kaamose hõlma alla sattumisest olen ka sellel aastal edukalt pääsenud. Mul on sedakorda kolm vaba päeva jutti sattunud.  

Kurdan või? Ammugi mitte. Lugesin ennist blogisid ja noogutasin kohe sügavalt kaasa Ebapärlikarbi postitusele. Olen ka ise oma vanemates postitustes selle kultuslause üle – mul pole aega – arutlenud. Ja ikka jõuan ringiga selle teema juurde tagasi. Mis see siis on, mis paneb inimest oma päevi ja nädalaid nii tihedalt tegevusi täis lükkima, et see lause ikka ja jälle kõlab.

Ma olen endiselt veendunud, et üks põhjustest on hirm iseendaga tõtt vaatama jääda, järgmine on see, kasutades kultuslauset, on kergem asise inimese muljet jätta. Justnimelt muljet. Ma ei mõtle siin elus aeg-ajalt tekkivad tempokaid aegu.

Teine aspekt, mille üle ma endamisi arutlenud olen, on see, et miks on tekitatud selline normaalsus, et kui viskled viimase võimaluseni oma energiavarude piiril, siis oled tõsiseltvõetav inimene? No mida annab see pidev vormelirajal vuhisemine? Läbikõrbenud närvid ja lähisuhted? Milleks? Miks me ei oska leida tasakaalu? Vähemalt suurem osa meist.

Läbipõlemise hinda teavad suurepäraselt need, kes selle Kolgata tee on läbinud. Ja alati ei suuda nemadki piirduda selleaadse ühekordse kogemusega. Mis on hirmsat selles ajas, kus järgmine kellaaeg, tähtaeg, kohtumine ei tiksu kuklas. Ahjaa, Marca postitus kannatusest viis mind sujuvalt järgmise järelduseni, et pideva kurnatuse seisundi ülistamine on vahetuses seoses meie ajalooga. St ma kaldun olema Marcaga ühte meelt selles osas, et tegemist on ajaloolise pärandiga, kus kirik inimesi kuulekusele sundis ning selgitas, et kannatus on argipäeva normaalsus. Ja kogukonna teadvus on võimas.

Kannata ja siis saad paradiisi ja siis see, et mis higi, vere ja pisaratega pole saavutatud, selle väärtust ei osata hinnata. Kõlab nagu masohhismi käsiraamat. Mitte, et ma ei väärtustaks töötegemist või eesmärgile pühendumist. Mind siiralt häirib kui normaalsuseks loetakse töist orjamist või materiaalsusele orienteeritust. Äärmused on igal juhul kurnavad ja halvad.

Mündi teine pool on lillelapslus: küll saab ja vastutustundetus. Täna ei ole tuju, siis ei tee ja kui homme ka tuju pole...noh, siis kunagi...ehk...äkki. Vastutustundetus just selles osas, mis puudutab tehtud tegude ja tagajärgede vahelist seost. Iseloomustab lause...aa ma niipidi ei mõelnud...eino tore, aga miks teised mõtlesid? Ja siis see – ma tahan. Hea argument iga sigaduse õigustamiseks.

Kuskil seal vahepeal on kesktee, mida mööda minnes ei kõrbe hing ja närvid ning annab sisemise rahulolu ja meelekindluse. Eks me vahel eksi kõik tee servadesse, kuid oluline on, et tee pealt päris maha ei astu.

Head pühapäeva jätku!

Erinevad vaatenurgad, ehk kaleidoskoop

netiavarustest

Pühapäev. Traditsiooniline. Mõnus. Ei ühtegi kokkulepitud kohtumist. Vaatlen mõttefragmente, mis tulevad ja lähevad. Mõned neist püsivad ka paigal. Pole jupil ajal ühtegi pühapäevast kirjatükki meisterdanud, ongi paras aeg. Arginädal sai läbitud nii nagu plaanisin. Täna päris hülgepäeva teha ei kannata, kuid omas  tempos olemine on selleks  korraks juba täitsa tore.

Lugesin blogisid. Teemad ajatud ja ikka ja jälle korduvad ning seotud inimeseks olemisega. Olen ikka ja jälle kirjutanud, et aina lahjemaks on jäämas kohusetunne ning tegude ja tagajärgede seostamine. Loosung – teeme ja kaeme, mis siis saab. Milleks mõelda, eks tegevuse käigus tunda anna. Ja mõtlematus, kiirustamine, ülejala tegemine ja siis vigade otsimine, et kes kõik mida tegemata on jätnud või valesti teinud ja...  Lühidalt – üks pidev nööbi külge mantli õmblemine.

Lisaks idee, tahaks kõike ja palju, kuid panustada ei tahaks nagu üldse. Ja siis see ka, et ma ju tegin nii et tolmas.... just nimelt, tolmas küll, kuid tulemust pole, kulud laes jaa.... tulemust ei kuskil. Tootlikkus ei ole mitte nullilähedane, vaid lausa miinuses. Mis ajast saamatuse, nõmeduse ja laiskuse tolereerimine normaalsuseks on saanud? Kaugele inimeste küündimatus võib ulatuda? Ja ma ei mõtle üldse neid, kes ongi oma kvaliteetse töö eest alatasustatud või nn töö-orjusest laiemas võtmes. 

Kui ma eile tööpäeva lõppedes koju jõudsin ütles üks mu lastest, et ehk ma ahistaks end siis edasi, kui nad laia ilma ära on läinud ja et kas ma aru ei saa, et see mõjutab ka neid. Ütlemine järgnes ühele inimestevahelisele olukorra kirjeldusele. Mis pani mind meenutama ütlust, et lapse suust pead sa tõde kuulma. Aga...alati on olemas aga’d, ehk siis kõik ei ole nii nagu näib. Olles ahela üks lüli ja püüdes seatud eesmärgini jõuda, on maru keeruline oma osa täita, kui eelnevad oma tegevused kas tegemata jätavad või siis tehtu ümbertegemist nõuab ennem, kui järgmine oma osaga alustada saab. Kuhu jääb lugupidamine meeskonnaliikmete vastu?

Üks lugu ilmestamaks eespoolkirjutatut. Töötaja täitis oma töö-ülesannet. Jõudis tupikusse. Pöördus paari tuttava poole. Palus abi. Vabatahtlikult ja ilma igasuguse tasuta aitasid nood paar inimest tol ajahetkel tekkinud tupiku likvideerida. Mingil põhjusel töö-ülesande täitmine sellel kohal ka lõppes, kuigi eesmärgini oli pikk tee minna. Aeg läks edasi. Jõudis kätte aastalõpp, kus arutleti töötulemuste üle ja määrati tulemustasusid. Need paar inimest said sõnumi, kus abipaluja kurjustas abiosutajatega, et seoses täitmata töö-ülesandega sai tema noomida ning tulemustasu vähendati.

Abiosutajad vaatasid üksteisele otsa ja püüdsid leida arusaadavat selgitust, milles nende panus seisnes? Kas selles, et nad aitasid töötaja tupikust välja või selles, et nemad ei teinud töötaja ettenähtud palgatööd vabast tahtest ja omade ressurssidega ära, et too väärilise tulemustasu oleks saanud? Püüdes töötajale teada anda, et nad kuidagi end pildilt ei leia, said nad vastuseks selle, et juhtkond on ebaõiglaselt töötajat  kohelnud ja et vabatahtlikud ei ole piisavalt panustanud.

Lapse poolt öeldu üle järelemõeldes. Tal on õigus, ma lõhun end kohati küll.  Kuid samas ma olen tegevustega tegelemiseks sõna andnud ja jätta need pooleli ning ära astuda sellepärast, et ahelas eelnev või järgmine lüli on küündimatu, vastutustundetu või muidu saamatu (kuigi inimesena hea ja tore), siis minu jaoks tähendaks see samasugust käitumist nagu see, mis mind sisemiselt katki teeb. Teisalt, kui protsessis olev tulemus ei mõjutaks hulka inimesi, siis võiks ju ka ära astuda. Valikute ja otsuste küsimus.

Head pühapäeva!

Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutub olukord siis, kui see sunnitud olemine on. Kolmanda päeva kodusolemiseks eraldasin puhtalt kontrolli mõttes, st et aru saada, kas kõik on taastunud ja ma endale liiga varajase elu kiirteele asumisega ei tee.

Et sujuvat üleminekut saavutada, oli planeeritud kodust väljaspoololemine kolme-nelja tunnilisena. Tagasilöögid on tavaliselt hullemad, kui see esmane kokkuvarisemine. Niisiis, olin tubli, tark aja osav ning läksin maailmaga nn testkohtumist tegema.

Liigun linna piires üldjuhul ühiskondliku transpordiga. Saab päevase liikumisvajaduse täidetud ja samas vajaliku sisemise ettevalmistuse kohtumiseks publikuga. Esinemine on seotud ka näitlejameisterlikkusega ja ega see avalik esinemine muud polegi kui näitlejatöö. Sisu sama: publik, stsenaarium, etteantud aeg, sõnumi edastamine jms. Dekoratsioonid kusjuures on sama olulised. Aga see eraldi teema.

Eesmärk oli jõuda Ülemiste City ühte konverentsikeskusesse. Leidsin oma üllatuseks, et on täiesti olemas bussiliin, mis Viru keskusest sinna reisijad toimetab. Seisin siis Solarise juures ja ootasin õige numbriga bussi. Saabus transpordivahend. See oli ikka väga õnnetu olemisega buss: seinetel tuhmunud graffit, mida pesuvahendid pole suutnud eemaldada; ebamäärast värvi luitunud ja rebenenud istmed; poolenisti läbipaistmatud piimjad aknad; ajast-arust reklaamkleebised, mida on väheke kratsitud; kolin-mürin jms. Saite juba kujutluspildi?  Väga hea, rohkem ei kirjelda. Ma pole väga pikka aega kohanud midagi sellist ja ma kasutan ühiskondlikku transporti palju. Ehk sõidan valedes suundades?

Bussi sisenemine igatahes avaldas muljet ja siis tuli täielik ärkamine. Reisijad olid ülikohatud selles vahendis: skandinaavia (kuulsin nii rootsi-taani-soome keelt) turistid, kes olid mugavalt end Viru keskuses bussi seadnud, et Ülemiste keskusesse kaubandusega tutvuma minna; Ülemiste City kontorite töötajad või külastajad, kes on kas ökoteadlikud või lihtsalt on sõiduvahend ebamugavalt remondis. Viimane liik on eksimatult äratuntav (st nn office-inimesed) ükskõik millises metropoli ärikeskustes ja ka väljapool.  Ja siis olid mõned (oluline vähemus) neid reisijaid, kes sellises sõiduvahendis täiesti loomulikuna tunduvad: vananevad, väsinud nii seest kui väljast, morniilmelised, luitunud hallides-mustades toonides, kuid tulipunase huulepulga ja mõned läki-läkidega.

Teate, see kooslus tekitas sellise irreaalsuse tunde ja see oli NII võimas, et mina, kes ma üldiselt väljas kulgedes ümbrust ei zoomi rohkem, kui ohutuks liiklemiseks vaja läheb, ahmisin endasse detaile nii hoolega, et unustasin nn sisemise ettevalmistamise esinemiseks pea täielisest. Keskendusin selle VAU efekti mällusalvestamisega. Sain täiesti teadlikuks fotograafide rõõmust leida SEE kaader, mida jäädvustada.

Järgmine irreaalsuse tunne tabas mind siis, kui see logisev romu keeras terase-klaasi-betooni linnakusse. Sest see liiklusvahend oma reisijate ja ümbrusega oli nii eklektiline – tõeline elamustripp ja pealegi täiesti ilma rahata. Korra käis mõte läbi, et turiste peaks nende kahekordsete punaste busside asemele tuuritama mööda Tallinna just selliste logudega, siis oleks turvaline minevikumeenutus olevikus. Hea sihtgrupp oleks ka need nõuka-aja nostalgikud, kes ei suuda kuidagi ajastust välja tulla. 

Kui ma bussist välja astusin, siis oli ajamasina efekt täiesti olemas. Igatahes olin oimetu ca minuti. Lihtsalt seisin ja püüdsin reaalsusega kohaneda. Ilmselt see efekt tekkis ka seetõttu, et ma kolm päeva ühiskonnast täiesti eraldatud olin ja meeled olid nagu puhas lõuend, millele  kunstnik Reaalsus oma teose lõi.

Tagasisõites seda efekti enam ei tekkinud. Buss oli samasugune loks, kuid reisijad olid sisemusega harmoneeruvad. Küll tekkis mul mõte, et kuidas ja mida nad City’s toimetavad, aga meenus, et liini lõpp-peatus on Sõjamäe ja seal asuvad nõukaaegsed aiamaad ja mõned barakk-elamud.

See oli lugu sarjast, kuidas detailid võivad fookuse paigast nihutada. Aga elamus oli vägev. Täiesti asjakohane ütlemine – asjad ei ole nii nagu nad näivad!