Pühapäev, 19. november 2017

Erinevad vaatenurgad, ehk kaleidoskoop

netiavarustest
Pühapäev. Traditsiooniline. Mõnus. Ei ühtegi kokkulepitud kohtumist. Vaatlen mõttefragmente, mis tulevad ja lähevad. Mõned neist püsivad ka paigal. Pole jupil ajal ühtegi pühapäevast kirjatükki meisterdanud, ongi paras aeg. Arginädal sai läbitud nii nagu plaanisin. Täna päris hülgepäeva teha ei kannata, kuid omas  tempos olemine on selleks  korraks juba täitsa tore.

Lugesin blogisid. Teemad ajatud ja ikka ja jälle korduvad ning seotud inimeseks olemisega. Olen ikka ja jälle kirjutanud, et aina lahjemaks on jäämas kohusetunne ning tegude ja tagajärgede seostamine. Loosung – teeme ja kaeme, mis siis saab. Milleks mõelda, eks tegevuse käigus tunda anna. Ja mõtlematus, kiirustamine, ülejala tegemine ja siis vigade otsimine, et kes kõik mida tegemata on jätnud või valesti teinud ja...  Lühidalt – üks pidev nööbi külge mantli õmblemine.

Lisaks idee, tahaks kõike ja palju, kuid panustada ei tahaks nagu üldse. Ja siis see ka, et ma ju tegin nii et tolmas.... just nimelt, tolmas küll, kuid tulemust pole, kulud laes jaa.... tulemust ei kuskil. Tootlikkus ei ole mitte nullilähedane, vaid lausa miinuses. Mis ajast saamatuse, nõmeduse ja laiskuse tolereerimine normaalsuseks on saanud? Kaugele inimeste küündimatus võib ulatuda? Ja ma ei mõtle üldse neid, kes ongi oma kvaliteetse töö eest alatasustatud või nn töö-orjusest laiemas võtmes. 

Kui ma eile tööpäeva lõppedes koju jõudsin ütles üks mu lastest, et ehk ma ahistaks end siis edasi, kui nad laia ilma ära on läinud ja et kas ma aru ei saa, et see mõjutab ka neid. Ütlemine järgnes ühele inimestevahelisele olukorra kirjeldusele. Mis pani mind meenutama ütlust, et lapse suust pead sa tõde kuulma. Aga...alati on olemas aga’d, ehk siis kõik ei ole nii nagu näib. Olles ahela üks lüli ja püüdes seatud eesmärgini jõuda, on maru keeruline oma osa täita, kui eelnevad oma tegevused kas tegemata jätavad või siis tehtu ümbertegemist nõuab ennem, kui järgmine oma osaga alustada saab. Kuhu jääb lugupidamine meeskonnaliikmete vastu?

Üks lugu ilmestamaks eespoolkirjutatut. Töötaja täitis oma töö-ülesannet. Jõudis tupikusse. Pöördus paari tuttava poole. Palus abi. Vabatahtlikult ja ilma igasuguse tasuta aitasid nood paar inimest tol ajahetkel tekkinud tupiku likvideerida. Mingil põhjusel töö-ülesande täitmine sellel kohal ka lõppes, kuigi eesmärgini oli pikk tee minna. Aeg läks edasi. Jõudis kätte aastalõpp, kus arutleti töötulemuste üle ja määrati tulemustasusid. Need paar inimest said sõnumi, kus abipaluja kurjustas abiosutajatega, et seoses täitmata töö-ülesandega sai tema noomida ning tulemustasu vähendati.

Abiosutajad vaatasid üksteisele otsa ja püüdsid leida arusaadavat selgitust, milles nende panus seisnes? Kas selles, et nad aitasid töötaja tupikust välja või selles, et nemad ei teinud töötaja ettenähtud palgatööd vabast tahtest ja omade ressurssidega ära, et too väärilise tulemustasu oleks saanud? Püüdes töötajale teada anda, et nad kuidagi end pildilt ei leia, said nad vastuseks selle, et juhtkond on ebaõiglaselt töötajat  kohelnud ja et vabatahtlikud ei ole piisavalt panustanud.

Lapse poolt öeldu üle järelemõeldes. Tal on õigus, ma lõhun end kohati küll.  Kuid samas ma olen tegevustega tegelemiseks sõna andnud ja jätta need pooleli ning ära astuda sellepärast, et ahelas eelnev või järgmine lüli on küündimatu, vastutustundetu või muidu saamatu (kuigi inimesena hea ja tore), siis minu jaoks tähendaks see samasugust käitumist nagu see, mis mind sisemiselt katki teeb. Teisalt, kui protsessis olev tulemus ei mõjutaks hulka inimesi, siis võiks ju ka ära astuda. Valikute ja otsuste küsimus.

Head pühapäeva!



1 kommentaar:

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...