Maastleitud aeg ja mõtterongid...

uitavad mõtterongid...

Pisuke paus Elu kiirteel tormlemisest ja tervisega maadlemisest. Mul ikka õnnestub sujuvalt oma ajakava ääretasa täita (seda muidugi võimetekohaselt). Mõne teise jaoks oleks see ilmselt paras venitamine. Aga pean arvestama oma võimetega, mitte kellegi teise omadega.

Niisiis on täna maastleitud aeg. Pidin arsti juurde minema, kuid selgus, et viirus on tohtri rajalt maha võtnud. Tore oli see, et arsti õde helistas ja teavitas ning leppisime kokku uue aja. Lisaks uuris ta, kuidas käe närvidele määratud uus raviskeem mõjub. Väga hästi mõjub. Saan magada ja seda mitte ainult kirjutuslaua toolis. Puhas õndsus on magada oma voodis ja ärgata mitte valu, vaid selle peale, et uni sai otsa. Ja ma saan jälle kätt kasutada. See ühe käega trükkimine oli paras paine. Eks õigesse rütmi jõudmine võtab aega, kuid juba algus on hea. Eelmine kord teise käega analoogsest olukorrast väljatulemiseks läks paar kuud aega. Näis, kuidas sellega saab.

Närvikahjustus tekib ülikiirelt, kuid paranemine võtab pika aja. Üsna loogiline, et selline kahjustus tekib, kui pooleteistaastaga kümme sentimeetrit lühemaks jääda. Kuidagi peab see seljaaju ja närvikimbud oma kitsamate oludega kohanema ja pole ime, et osad neist kuskile sklerootiliste selgroolülide ja nn diskide vahele mõneks ajaks pitsuvad. Nüüd lahendus jälle olemas ja saab paranemise teel rühkida.

Tulin eile loengutest ja ukerdasin krabisevas talveõhtus. Püüan kõndmismaad suurendada ja tatsasin ühe bussipeatuse võrra jala. Õhtusel kõndimisel tulevad mõtterongid eriti kiirelt ja neid on kohe palju. Vahepeal lihtsalt jäin seisma ja vaatlesin ümbrust. Mõtlesin EBA üritusele, sõltuvustele, harjumustele ja hasartmängudele. Kõik need teemad on blogimaailmas arutlemisel olnud.

Ilmselgelt on EBAlaadseid üritusi vaja. Just sellepärast, et tegijatel oleks võimalus kohtuda, muljeid, kogemusi ja mõtteid jagada. Kui üks formaat ei sobi, siis kujunevad välja nn alternatiivsed või sarnased üritused vähema osalejatega ja teises formaadis, kuid toimumata need ei jää. Head näited on siinkohal Ritsiku juures toimunud kohtumised ja tervisesportlaste kohtumised.

Kindlasti on EBAlaadsel üritusel oma sihtgrupp olemas ja kindlasti on see ka moel või teisel korraldajate nägu ning peegeldab korraldajate võimekust. Ja eks olegi nii, et ühele sobib ja teisele mitte. Mulle endale sobivad sellised isetekkelised kogunemised (nt Ritsiku juures toimunud), kuigi ma ise füüsiliselt sinna jõudnud pole. Kuid omal ajal olid taolised kogunemised teises valdkonnas. Lühidalt – asjad toimivad siis, kui nende jaoks on osalejad olemas, kellele sisu ja vorm sobivad.

Harjumuste tekkimistest, muutmistest ja vabanemistest olen ma kirjutanud rohkem kui ühe korra. Tegelikult taandub harjumuste ja sõltuvuste ulatus enesedistsipliinile ning teadlikule käitumisele. Ja kindlasti ei tee neid olematuks olukord, kus midagi ära keelata või jõuga  sekkuda. Käsukorras ohjamine tulemust ei anna.

Harjumused ja sõltuvused tekitab inimene ise, mitte keegi teine kuskilt eemalt-kaugelt. Pole põhjust ei riiki, valitsust ega naabreid süüdistada selles, et elu segavad käitumismustrid on tekkinud. Jaja, loomulikult on erinevad tekkepõhjused ja isiksuseomadused ja lapsepõlv jms.

Lõpptulemus taandub ikkagi sellele konkreetsele inimesele. Sellel hetkel, kui ta teadvustab, et miskit ei ole päris õige, sel hetkel on ta valiku ees, kas jätkata või siis muutuda. Ja siin on oluline, et oleks läheduses inimesi, kes moraalseks toeks oleks.

Saadan selleks korraks mõtterongid depoosse puhkusele.

Head talve!

Pühin ajaveebiukselt tolmu ära...

tõbiste pataljoni tervitused netiavarustest

Tere minu unarusse jäänud ajaveeb. Pool jaanuarist on ajalooks saanud. Jõulude ajal mind mahamurdnud bronhiit on visa lahkuma ja samas on töö-aasta täie hooga peale hakanud. Haigused haigusteks. Mul neid kohe kamaluga võtta, kuid nii kehvalt  pole ma ikka end väga kaua tundnud. Nõrkusest ülesaamine ja taastumine on ulmeliselt vaevaline. Iga liigutus tundub olümpiamedalit väärt olema. Esimene töönädal sai läbi ja olen väga rahul. Siiani jalul, paranemises ja nüüd ka töönädalast väljapuhanud.

Terve detsembrikuu lidusin haigla vahet. Alguses enneaegne tehnoülevaatus, sest kasvajamarker veres lidus sprinterisammul ülespoole ja seejärel bronhiit. Markeri tõusu tingis uute väikeste kollete lisandumine, millele piiri panemiseks sain kaks nädalat kiiritust. Ilmselt seal metalllaua peal ja suhteliselt jahedas ruumis palja ülakehaga lesimine minusse bronhiidipesa sisse seadis.

Seejärel tekkis arstil mure, et kuna bronhiit keeldus lahkumast ja kaks antibiootikumide kuuri olulisi paranemismärke ei toonud, et va koledik on edasi pusinud. Kuid õnneks sisemise ilu lähem uuring seda kahtlust ei kinnitanud. Alustasin esmaspäevast ka tabletikeemiaga. Hea uudis see, et kasvajamarker on langenud poole võrra viimase tulemusega võrreldes.

Aga see tabletikogus, mida neelama pean, seda on uskumatult palju. Kui tavapäraselt  dieedipidamisel jälgitakse, et teatud kaloraazi ei ületata, siis pean jälgima seda, et miinimum täis süüa. Maitsemeeli ikka veel suurt pole, lisaks ravimid ja siis teejoomised ning söömine tundub täiesti üleliigne, sest kõht on kogu aeg täis. Ideaalne olnuks, kui see nädal oleks veel taastumiseks jäänud, kuid paraku tuli end eesrindele pukseerida.

Nii et mitu lahingut organismil korraga pidada. Õnneks nüüd kõik paranemises, aeglases, kuid ikkagi. Käsi ka tasapisi taastub. Ega teda suurt millekski veel kasutada ei saa, kuid suurtest närvivaludest olen lahti saanud, alles on kohatine paine. Trükkimiseks saan juba sobib. Korraga ca veerand tundi, siis peab pausi tegema ja külma ei talu üldse. Detsembris väljaväänatud puusaliiges on ka pea taastunud. Liigun suures osas karguta, kuid õueminemisel võtan ikka kaasa. Aitab parajat tempot hoida, sest automaatselt tahaks jalad kohe kiiremini liikuma hakata.

Postitus kõlab nagu tõelise vanuri argipäev. Aga õnnetused ei hüüa tulles ja kui nad juba tulema hakkavad, siis ikka karjakaupa. Sel korral pole musta auku vajumisega aega tegeleda olnud, sest kogu energia on läinud tervenemisele ja enda püstihoidmisele. Tuletasin jälle meelde nagu eelmisel kevadel, kuidas imikud on võimelised murdosa sekundipealt uinuma, kui väsimus saabub. Silm lihtsalt vajub kinni ja kogu lugu.

Nii et aasta lõpp ja algus on keerulised ja rasked olnud, kuid ükski seisund pole lõputu ning juba on parem. Seega edasine vaid positiivses suunas. Töises plaanis olen ajagraafikust tiba maas ja tempot esialgu tõsta ei plaani, kuid midagi traagilist pole. Hea meel on mul laste üle, kes kohe, kui ma rivist välja langesin, teatepulga sujuvalt üle võtsid. MTÜ Iseseisvad Lapsed toimivad endiselt suurepäraselt ja majapidamine ka seetõttu täiesti toimiv.

Vot sellised lood siis selleks korraks. Eneses kondamiseni ja ajatute mõtete lahkamiseni pole suurt jõudnud. Meditatsiooniga tiba tegelenud, et ree peale täralibisenud tervist tagasi tirida, kuid see ikka pisukene toimetamine. Puhkamine jääb ka mõneks teiseks homseks, kuni täielikult taastunud olen.

Headele Lugejatele mõnusat pühapäeva jätku!

Üle teise õla ka tagasi...

... aastal 2018

Täiesti viimane päev sellel aastal võtab ilmet ja liigub õhtu/homse, seega uue aasta poole. Pea hakkab klaarimaks saama ja kohe ronivad töömõtted jupikaupa pähe. Vajutasin juba pidurit. Ei hakka ennem asjalikuks, kui teisipäeval arsti juures ära käin. Pealegi olen veel üsna nõrk.

Sedakorda kerin end õhtul diivanile kerra ja vaatan, mida telekas pakkuda suudab. Olen aastaid mõelnud sellele, mis oleks, kui võtaks uue aasta vastu magades? Pole siiani realiseerinud, aga ehk sellel aastal õnnestub. Ma väsin praegu õhtu kella üheteistkümneks nii ära, et silmad vajuvad vägisi kinni.

Kui ma täna hommikukohvi juues üle teise õla mööduvale aastale pilgu peale viskasin, siis ei leidnud miskit uut, mis eile poleks peast läbi käinud. Proovisin meenutada kirkamaid ja negatiivsemaid hetki, kuid jällegi: need on seotud tööga. Isiklikus vaates ei olnud ei ülikõrgeid ega ka –madalaid punkte. Üks järjekindel toimetamine väiksemate lainetuste saatel.

Hea ja soe tunne oli, kui Laps nr Kaks kooli lõpetas. Sellel aastal lõpetab Laps nr 3 järjekordse kooli. Õppimine on kuidagi loomupärane ja jätkuv tegevus, kuigi rõõmu ja rahulolu pakkuv hetk kõigile lähedastele. Aga ei miskit muud pöördelist sellel aastal ei toimunud.

Kui aastale tervikuna otsa vaadata (st nii isiklikust kui töisest vaatest), siis on koond igal juhul huvitav, edukas ja positiivne oma väikeste ebameeldivate olukordadega, mis tänaseks küll positiivse lahendi on saanud. Jällegi, ohtra pühendumise, planeerimise ja järjekindla töö tulemusel. Niisama ei juhtu miskit. Ei too keegi kandikul koju kätte mitte midagi.

Kõikse ebameeldivam aasta nn sündmus on minu bronhiiti jäämine. Teine nädal abitut ja nõrka seisundit on ääretult kurnav organismile, ka meeltele. Tekkis jälle see Varjudemaal olemise tunne. Elu toimub kuskil mujal ja pole asja osalemisega, isegi pealtvaataja ei jaksa olla. Õnneks pole see olemine kaua kestnud ja alanud on paranemise faas.

Saabuv aasta saab olema põnev ja tegus. Üritan tempot enda jaoks õigena hoida, et liiga ei teeks.

Tänan kõiki Lugejaid, kes sellel aastal minu teekonna vastu on huvi tundnud ja kaasa elanud. Saadame selle aasta ära ajalukku ja meeldivate kohtumisteni uuel aastal!

Head vana-aasta lõppu!