Kolmapäev, 8. veebruar 2017

Mõtterongide liiklusummik... või lihtsalt saamatus?

aga see...ja siis see? aga võib olla hoopis miskit muud....ja tegelikult...
Peas on mõtterongid ja ükski ei taha peatuma jääda. Muudkui vuravad ja seda täiesti suvalises suuvas. Alustasin päeva nagu ikka ja justkui keegi oleks lüüsi lahti teinud. Nii juhtub, kui elada tihedat ajakava järgides, ilma endasse süvenemata. Vaatan hommikul ajakava, alustan punktist A ning siis leian end sujuvalt päeva lõpust. Ilma suuremate päevakokkuvõteta, sest vaim on õhtuks väsinud nagu kauaks pesuvette jäänud sokid. Ja nii nädalaid jutti. Tõsi, paar kildu on tervikuks ka saanud, kuid pealekasvanud infohulk on oluliselt mahukam, kui juurdetulnud fragmendid.

See nädalavahetus oli sisemise olemise jaoks just see Õige. Esmalt kadus peast see tiksuv ohutuli, mis aega ajalt hõikas, et kontrolli, ka sa miskit maha pole maganud või midagi olulist tähelepanu alt välja pole jätnud. Ilmselt tingis see ka olukorra, kus pea ütles, et ole palun hea ja tegele nüüd selle kahe kõrva vahele jäänud info sorteerimisega kiiremas korras või muidu...

Ega ma ennem kirjutama ei saa ka hakata, kui need mõtterongid on õigetele teedele ära suunatud. Süvenemine ei ole võimalik, kui pea töötab nagu kutsikas, kes kogu aeg uusi lõhnu maast leiab. Ja  palju uusi uitmõtteid on tekkinud. Need tuleb tagavaraks riiulisse panna seniks kuni olemasolevad ettevõtmised on nn Õige Etapini valmis toimetatud. See on piinarikas enesedistsiplineerimine. Tahaks ju just selle paari uue ideega mängida, aga... kes siis olemasolevad asjad ära teeb?

Seni, kui uued ideed on visioonis fragmentidena olemas, on sisemine sügelemine nagu uue puzzle saamisel. Pilt (e eesmärk) on olemas, kuid karp alles kiles, aga tahaks kohe poes maha istuda ja küüned karbi kilesse lüüa, näpud karpi ajada ning alustada kokkupanemisega. Just Nüüd! Tegelikult juba siis, kui riiulis pilti nägin ja adusin, et just nimelt See on see kokkupanemist väärt.

Enesedistsiplineerimisega olen vaevelnud terve elu. Kui mõte tuleb, siis tahaks kohe ja nüüd ja siin ja praegu ning veel parem, kui eile oleks alustanud. Ennem, kui see mõte pähe pesa teeb, on selline sisemine paine jupp aega. Rahutus olemises, ei mingit asu ega püsivust. Lõpuks võtan miskit hoopis teisest ooperist ja keskendun selle nn ärategemisele. Asendustegevus muidugi, kuid toimib. Tähelepanu läheb mujale ning saan oma keskendumisvõime tagasi. Muidugi on see ajutine, kuid teatavasti ka see on lahendus. Ka ajutine muideks.

Selle rahutuse maandamiseks sobivad endiselt kõige paremini haara-tõsta-aseta tegevused. Ema kunagi ütles, et sellistel aegadel peabki peenmotoorika või füüsiliste koormusega võimaldavate asjadega tegema, see maandab. Teisalt on need käelised või füüsilised tegevused head: mõtted saavad alateadvuses küpsemaks ja vahel jõuan ka järelduseni, et pole selle idee teostamiseks ei aeg ega koht või ongi jabur idee olnud.

Vahepeal, nn küpsemise aja kestel, on aga valmis saanud sokid või kindad või mõni muu käitöine vidin või on elamine klantsima löödud või hulk kilomeetreid maha käidud. Nii et tulemus on igal juhul positiivne.

Nii, aeg end turjast püsti sikutada ja haara-tõsta-tegevustega alustada, sest no mitte üks mõte peas ei jää pidama.... mõtete rahvajooks, ma ütlen...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...