kolmapäev, 22. veebruar 2017

Nukra alatooniga edukas veebruar

Luues Oma reaalsust
Veebruar on ju murdmisekuu. Talve kõrgpunkti murdmine ja kevadele tee andmine. Minu jaoks sümboolne Elu etappideks murdmine või ristteedel olevate valikute tegemine. Samas töö-alaselt on veebruar alati edukas ja tihe toimetamise aeg olnud.

Tundub, et paljudel blogijatel on veebruar raske kuu. Mitmedki kirjutavad sellest, kuidas organism on haigustele vastuvõtlik olnud või kuidas vaim januneb millegi helge järele.

Ajaloo tänapäeva jõudmine tuletas mulle meelde, et aasta kõige raskem kuu minu jaoks on olnud veebruar. Just vaimselt raskeim. Selle kuu kõige helgem osa on see, et mu kaksikud on sündinud veebruaris. Peale venna kaotuse jääb veebruari mu abikaasa kaotus. Alati hingan kergendatult, kui veebruar läbi saab. Planeerisin tänase kirjutamise päevaks, kuid töö-asjadeni polegi jõudnud. Peas keerlevad nn flashid minevikust ning tulemuseks on vaimne jõuetus.

Õhtu on veel pikk. Ilmselt on kasulik tegeleda millegigi, mis mõtlemise kindlais ohjes hoiaks ja ei laseks mustangikombel kappama. Üks arvestus on veel vaja ära parandada ja alati on võimalus lugeda. Mõtlesin, et kirjutan seda veebruari endast välja, siis hajub ka nukrus olemises vähemaks. Loomingulise ja loova tööga ei saa tegeleda, kui nukrus mööda keha ringi kolab. Nii, et pohlad sellest ratsionaalselt mõtlemisest selleks korraks. Täna olen nõrk.

Kusjuures miskit pole ju pahasti. Vastupidi, hästi on kõik. Aga see minevikulainetus tuleb ja seguneb tänasega ning teeb nukraks. See tingiv kõneviis segab head äraolemist, see: oleks, teeks, läheks.... Justnimelt mind valdabki nukrus ja tegevusjõuetus. Tahtejõuga on kõik korras. Kui ikka käsu endale annaks, siis tuleksid teod ka. Otsustasin aga, et kui on nukrutsemise aeg, siis täna nukrutsen ja homme asun jälle õigele teele tagasi. Homme pole valikuid, siis on antud sõnade täitmise aeg ning nukrus tuleb kappi ootele panna.

Sellepärast lasengi sees lainetada, ehk nukrus minus lahustub ennem konserveerimist ära. Sisemisi olemisi ei tohi eirata ja neid ei tohi ka nn betoneerida või kõrvale lükata. Nendega tuleb tegeleda ning need tuleb neutraliseerida või siin nn vabaks lasta. Vahel on tempo kiire ja pole aega emotsionaalse sisemise tasakaaluga tegeleda. Siis ma topin negatiivse sisemuse nn ajutisse seifi ootele ja keskendun vajamineva ärategemisele. See seismise, ehk konserveerimise aeg ei tohi kunagi aga pikk olla, muidu teeb organismi haigeks ja ikkagi pole pääsu ennem, kui endaga rahu on tehtud.

Inimese alateadvus on oluliselt targem, kui tema ratsionaalne mõtlemine. Mõistuse hääl alati ei aita. Eriti, kui on sisemise äraolemisega seotud teemad. Siis tuleb materiaalne maailm väga kõrvale jätta ja endasse sukelduda ning tunnetamisega tegelema hakata. Kõlab esoteerika ja nn woodoona, kuid millegi ebamaisega siin küll tegemist pole.

Vahel on mulle öeldud, et mõtiskle vähem ja ela rohkem, kuid tean, et nii toimides oleks tagajärjed karmid. Just enda jaoks karmid ja seda ma ei taha. Enesepettuse magusad hetked on lühikesed ja kui see udu hajub, siis tuleb ikkagi põhjuseid lahkama hakata. Parem siis juba varem.

Niisiis las olla muusika ja minevikulainetused ja küünlad ja mõtisklused. Homme tuleb niikuinii ja tänast see enam ei muuda!





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...