Luues Oma reaalsust |
Veebruar on ju
murdmisekuu. Talve kõrgpunkti murdmine ja kevadele tee andmine. Minu jaoks
sümboolne Elu etappideks murdmine või ristteedel olevate valikute tegemine. Samas
töö-alaselt on veebruar alati edukas ja tihe toimetamise aeg olnud.
Tundub, et
paljudel blogijatel on veebruar raske kuu. Mitmedki kirjutavad sellest, kuidas
organism on haigustele vastuvõtlik olnud või kuidas vaim januneb millegi helge
järele.
Ajaloo tänapäeva
jõudmine tuletas mulle meelde, et aasta kõige raskem kuu minu jaoks on olnud
veebruar. Just vaimselt raskeim. Selle kuu kõige helgem osa on see, et mu
kaksikud on sündinud veebruaris. Peale venna kaotuse jääb veebruari mu abikaasa
kaotus. Alati hingan kergendatult, kui veebruar läbi saab. Planeerisin tänase
kirjutamise päevaks, kuid töö-asjadeni polegi jõudnud. Peas keerlevad nn
flashid minevikust ning tulemuseks on vaimne jõuetus.
Õhtu on veel
pikk. Ilmselt on kasulik tegeleda millegigi, mis mõtlemise kindlais ohjes
hoiaks ja ei laseks mustangikombel kappama. Üks arvestus on veel vaja ära
parandada ja alati on võimalus lugeda. Mõtlesin, et kirjutan seda veebruari
endast välja, siis hajub ka nukrus olemises vähemaks. Loomingulise ja loova
tööga ei saa tegeleda, kui nukrus mööda keha ringi kolab. Nii, et pohlad
sellest ratsionaalselt mõtlemisest selleks korraks. Täna olen nõrk.
Kusjuures miskit
pole ju pahasti. Vastupidi, hästi on kõik. Aga see minevikulainetus tuleb ja
seguneb tänasega ning teeb nukraks. See tingiv kõneviis segab head äraolemist,
see: oleks, teeks, läheks.... Justnimelt mind valdabki nukrus ja
tegevusjõuetus. Tahtejõuga on kõik korras. Kui ikka käsu endale annaks, siis
tuleksid teod ka. Otsustasin aga, et kui on nukrutsemise aeg, siis täna
nukrutsen ja homme asun jälle õigele teele tagasi. Homme pole valikuid, siis on
antud sõnade täitmise aeg ning nukrus tuleb kappi ootele panna.
Sellepärast
lasengi sees lainetada, ehk nukrus minus lahustub ennem konserveerimist ära.
Sisemisi olemisi ei tohi eirata ja neid ei tohi ka nn betoneerida või kõrvale
lükata. Nendega tuleb tegeleda ning need tuleb neutraliseerida või siin nn
vabaks lasta. Vahel on tempo kiire ja pole aega emotsionaalse sisemise tasakaaluga
tegeleda. Siis ma topin negatiivse sisemuse nn ajutisse seifi ootele ja keskendun vajamineva ärategemisele. See seismise, ehk
konserveerimise aeg ei tohi kunagi aga pikk olla, muidu teeb organismi haigeks
ja ikkagi pole pääsu ennem, kui endaga rahu on tehtud.
Inimese
alateadvus on oluliselt targem, kui tema ratsionaalne mõtlemine. Mõistuse hääl
alati ei aita. Eriti, kui on sisemise äraolemisega seotud teemad. Siis tuleb
materiaalne maailm väga kõrvale jätta ja endasse sukelduda ning tunnetamisega
tegelema hakata. Kõlab esoteerika ja nn woodoona, kuid millegi ebamaisega siin küll tegemist pole.
Vahel on mulle
öeldud, et mõtiskle vähem ja ela rohkem, kuid tean, et nii toimides oleks
tagajärjed karmid. Just enda jaoks karmid ja seda ma ei taha. Enesepettuse
magusad hetked on lühikesed ja kui see udu hajub, siis tuleb ikkagi põhjuseid
lahkama hakata. Parem siis juba varem.
Niisiis las olla
muusika ja minevikulainetused ja küünlad ja mõtisklused. Homme tuleb niikuinii
ja tänast see enam ei muuda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar