Meditsiinisüsteemi hammasrattad vol 6

Juunikuus on olnud kõike palju: nii häid, vaevatoovaid, keerulisi, kui ka positiivseid tegevusi, sõnumeid ja otsuseid. Tervise ja Ravisaaga osas on olnud olulised ja positiivsed tulemused/otsused. Eelnev, üle aasta kestnud saaga kirjeldus, on leitav Meditsiinisüsteemi hammasrattad vol 5s.

Mis vahepeal toimunud on? Endiselt püüan anda ülevaate maakeelsena, st ilma juriidilise tekstita. Saaga kirjeldamine lõppes eelmises postituses sellega, et Ringkonnakohtu määrusega kohustati Riigiprokuratuuri asja uuesti läbivaatama. Tulemuseks jõudis Riigiprokuratuur järeldusele, et kriminaalmenetluse algatamiseks puudub endiselt alus. Seejärel pöördus Esindaja uuesti Ringkonnakohtusse, vaidlustades Riigiprokuratuuri määruse. Eile tuli Ringkonnakohtu määrus, mida ei saa vaidlustada ja millega kohustati alustama kriminaalmenetlust.

Üle aasta on see pall veerenud erinevate institutsioonide vahel. Kokku nn 7 sammu: Sotsiaalministeeriumi juures asuv TKE, raviasutus, politsei (ei ole tehniliselt korrektne, kuid annab sisu paremini edasi), Riigiprokuratuur, Ringkonnakohus, Riigiprokuratuur, Ringkonnakohus. Mängitud on sõnade, lausete ja terminitega. Sisuliselt on iga institutsioon/asutus kasutanud oma otsuste tegemisel põhjapaneva argumendina TKE mittesiduvat hinnangut, kus hulk väärikaid meditsiinisüsteemi töötajaid on väitnud, et hoolimata tehtud veast, on kõik õigesti tehtud ja see viga ei loonud olukorda, kus mu elatud iga sekund võis päädida kaelast allpoololeva halvatusega. Siiani meenub see õõvastav tunne, kui olin eelmise aasta aprillikuu uuringutulemusi lugenud. See tunne oli ka põhjuseks, miks  Saagaga alustasin.

Sellest edasi, st kui raviarst tulemused leidis, on toimunud vaid positiivsed arengud. Meeskonnatööna olen täna olukorras, kus aktiivseid metastaatilisi koldeid minu sees pole. Võiks öelda, et tulemuseks on ime, mille taga on hulk verd, higi ja pisaraid ning armee jagu hukkunud närvirakke. Endiselt olen veendunud, et see hind (iga kulutatud ressursi osas) oleks võinud olla oluliselt madalam, kui 2015. a uuringutulemusi oleks õigesti dokumenteeritud. Ma ei ütle, et leidude teadmisel oleks koheselt muudetud olemasolevat raviskeemi, kuid kindlasti oleks määratud järgmine uuring varasemaks kui aasta hiljemaks. See omakorda oleks taganud metastaaside peatamise oluliselt varajasemas staadiumis. Seda on näidanud eelmise aasta ravimise protsess.

Seega endiselt suured tänud meedikutele, kes teavad, mida nad teevad ja teevad seda täie teadvuse juures. Ravimitööstus ja võimalused selle rakendamiseks meil on suurepärased. Puudujäägid on ilmselgelt administreerimise osas, mitte meedikutes, kes oma tööd teevad. Kuid see on hoopis teine teema.

Endiselt kummitab mind küsimus riskide maandamise osas. Olen selle viimase aasta jooksul aru saanud, et radioloogid on uuringutulemuste kirjeldamisega ülekoormatud. Me kõik oleme vaid inimesed. Inimesed on ekslikud. Arvan endiselt, et ükski meedik ei tee tahtlikult vigu, mis põhjustavad Patsiendi tervisliku seisukorra halvenemist. Küsimus on selles, kuidas need riskid on minimiseeritud, et vältida inimlike vigade tegemist, st kas raviarst või konsiilium on kohustatud vaatama uuringu algdokumente või mitte? Loodan, et menetlus toob ka sellesse selgust.

Kroonika huvides on sedakorda jälle jupp toimunust kirjasaanud. Ravisaaga jätkub...