Mõtisklus blogilugejatest

Nädalavahetuse pingelangus murdis mu täiesti maha. Kaks päeva möödus tõelises imikurütmis: kaks tundi und ja kaks tundi ärkvelolekut. Pühapäeval oli esialgses kavas küll väike kooserdamise tiir teha, kuid ärgates sain aru, et see osa jääb vahele. Täna ärgates oli juba täiesti inimese tunne, st on jõudu ja energiat astuda rohkem, kui ühe istumisvahendi juurest teiseni.

Lähemad kolm päeva kodukontoritoimetamist tähendab kulgemist enda jaoks sobivas rütmis. Lugesin hommikukohvi kõrvale blogisid ja leidsin Riisitera postituse. Blogimise olemuse üle olen mõtisklenud korduvalt, kuid postituses olevad katked panid mind uuesti arutlema. Sedkorda siis mitte selle üle, miks seda tehakse, vaid niipidi, et mis vaevab Blogilugeja olemust, et ta selliselt end väljendub? Blogitakse ju erinevatel põhjustel ja vaevalt see puudulikku keeleoskust või saamatust näitab.

Inimese aeg on tema enda sisustada. Seda ei tee keegi väljaspoolt, ikka inimese oma vaba tahe ja valikud. Tõsi, vahel öeldakse, et ma ise niiväga ei tahtnud, kuid kes see teine siis ikka selle ajabroneeringu tegevuse jaoks tegi. Ilmselt on mugavam ja eestlaslikum vastutus kellelegi teise õlgadele veeretada, siis jääb vähemalt illusioon, et kui ikka kõik minu teha oleks, vat alles siis elaks seda elu, millest unistanud olen. Muidugi võib olla olukordi, kus elu oma korrektiive teeb, kuid algne mõte pärineb ju ikka tegijalt endalt.

Kuid nende Riisitera postituses olnud katkete juurde tagasitulles, mis sildistavad blogijad poolemeelseteks ja saamatuteks. Ilmselt on see enesejõuetuse põlgus...tahaks, kuid ei oska, ei ole järjekindel, ei ole midagi sõnadesse panna, mis tagasitulema kutsuks...vms. Kui see tulem ikka nii saamatu oleks, siis kommijad ei vaevuks ju endast jälge jätma netiavarustes avaldatu juurde. Ka hinnangu andmiseks peab inimesel tekkima emotsioon ja miski ometi sai selleks ajendiks, mis end väljendama pani. Kuidas see vanasõna kõlaski: sööb ja salgab... 

Kaheldamatult on sellise eneseväljendamise vormi jaoks olemas nii vajadus kui nõudlus. Vastasel juhul blogisid poleks. Tundub, et selliste kommentaaride avaldamine on ka eneseväljendusvorm. Lihtsalt igaüks sellisel viisil ja vormis, mis tema jaoks arusaadav ja mõistetav on. Samas, kas verbaalne kõhulahtisus on ikka eneseväljendusvabaduse alla kuuluv põhiõigus? See aga on juba hoopis teine teema.

Kokkuvõtteks tänan kõik oma blogi lugejaid ja kommenteerijaid. Ilma Teieta jääks minu arutlused küberruumi ulpima ja mul poleks neid paljusid impulsse ning uusi vaatenurki neile teemadele, mille üle arutlenud olen. 

Leidsin EBA2017 tulemustest, et mu blogile andsid hääle 63 inimest, mille tulemusel blogi jõudis uustulnukate auväärse 21. Kohani. Tänud! Kuna ühtegi viidet ega reklaami mu blogis sellel üritusel osalemise kohta polnud, siis on tulemus igati realistlik ning tore on teada, et minu kirjutised kellegi jaoks ka implusse või uusi vaatenurki annavad.

Tänud ja järgmiste kohtumisteni!