Kuni surm teid lahutab...

teekond üle Lethe jõe...

Mõtted Surmast on olnud mu läheduses juba pikki aastaid. Osa neist on sõnadeks saanud ja osa alles keerleb abstraktsioonidena. Olin eile lõõgastumise ülimas olemises, st kõik oli harmoonias ja tasakaalus ning maailm oli nii leebe, nii leebe.... ja siis tuli kõne.

Mu väga lähedaste sõprade abielu on lõppemas ühe poole lahkumisega teispoolsusesse. Siinpoolsuses alles vaid masinatega ühendatud keha. Ootamatult ja ilma igasuguse hoiatuseta. Istusid kõik koos peredega ja Surm lihtsalt tuli ja võttis ühe neist kaasa. Küsimata, hoiatamata... inimene oli ja järgmisel hetkel teda enam ei olnud. Ajuverejooks. Kliiniline surm. Kooma. Kõik. Kogu Elu Raamat suleti pauguga. Alatu. Ebaõiglane. Need olid minu esimesed mõtted, kui sõnum oli mu teadvusesse jõudnud. Täna-homme peavad kõige lähedasemad tegema otsuse masinate lahiühendamise kohta, et lasta inimesel minna.

Inimesed, kelle olemine oli harmooniline ja ilus. Täiesti ilma igasuguse hoiatuseta võttis Emake Loodus ühe poole tervikust ära. Mehel pole enam Naist, lastel ema ja lastelastel  pole tundmaõppimiseks vanaema. Lause jäi lõpetamata... masendav. Elan teadmisega, et juhuseid pole ning miskit ei toimu põhjus-tagajärg seoseta. Kuid mis võib olla sellise lahkumise põhjuseks? Ebatervislikud eluviisid – kindlasti mitte. Üks helgemaid ja puhtama hingega inimesi, keda oma elus kohanud olen. Juhus? Vaevalt. Jaanipäeva pidustused? Kindlasti mitte. Füüsiline või vaimne pingutus? Ka mitte. Jagades elu helgeid hetki lähedastega lihtsalt koos olles ning järgmisel hetkel kaduvikku lahkudes? Väga julm. Selle pere jaoks ei saa jaanipäev enam kunagi helgeks imedeajaks ja jätab jälje ka lastelaste eludesse.

Kõige raskem on neil, kes maha jäävad Lahkujast. Leppida, kohaneda, õppida selle Suure Tühimikuga hinges elama, suutma uuesti naeratama ja mõistma, et Elu pole neid ebaõiglaselt kohelnud ning teha endaga ja maailmaga rahu. See on väga vaevaline ja raske teekond. Jajah, vanarahvas ütles, et Aeg parandab haavad. Loomulikult. Kuid armid jäävad. Vahel nii sügavad, et takistavad olemist ja iga liigutus meenutab olnut. Meeletu töö endaga ja oma lähedastega sinnamaale, kus Päike jälle tundub soojendavat olemist, mitte ei ole igavene polaaröö.

Kuid Elu on elamiseks. Minevikul tuleb lasta ajaloomerre hajuda ja kaasa võtta see parim osa. Kibestumiseni on väga lühike tee ja sageli tundub see parema valikuna, kui see teine. Siinkohal meenub Ritsiku postitus pingutustest, valudest ja vaevadest. Sellised hetked, kus Surmapuudutust vahetult tunda on, nende ületamine ja läbielamine on tõeline pingutus ning valu ei ole mõõdetav ühelgi skaalal. Esialgu on lohutuseks vaid teadmine, et iga päevaga muutub hingamine valutumaks ja Lahkuja on kuskil paremas kohas. Ka tühjus ja valu hinges leeveneb ajaga, kuid ei kao kunagi täielikult. Elu lihtsalt teiseneb ning ühel päeval adud, et suudad mõelda Lahkunule ilma oigamata ja sisemise krambita.

Saame  pakkuda lähedastele sel hetkel tuge ja õlga olemiseks. Olla nende jaoks olemas, võtma aega ning vajadusel ka nn raputama tardumusest. Suunama neid haara-tõsta-aseta liigutusi tegema, et vaimne valu läbi füüsilise koormuse vabaneks. See kõik kehtib ka tavalise argipäeva olemises: olla oma lähedaste ja oluliste inimeste jaoks olemas ning mitte ainult mõtetes, vaid ka tegudes.

Hooligem üksteisest, täna siin ja praegu, mitte selles ebamäärases homses, mis võib ka tulemata jääda!