Vahelduseks midagigi...

Millele vahelduseks? Mida sinna vahele? Kuidagi sünge on see pööripäev sedakorda saanud. Puhkasin end täiesti välja ja siis sain vaimse pohmaka laksu, millest nüüd toibun. Arginädal sõitis mürinaga kohale ja lõi pildi veel rohkem segasemaks. Võtsin aja maha päevaks, et olemine tasakaalu saaks ning pea õiges suunas rahulikult tööle lülituks.

Rents kirjutas sütitava postituse enesepiitsutamisest. Eks olen minagi selle armee liige olnud ja mingi aja oma elust pühendanud aina paremaks olemisele kogu noorusele omase kirglikkuse ja pühendumisega... kuni teadvusesse jõudis, et endale kõige suurem vaenlane olemisest mingit kasu ei tõuse peale selle, et ruineerin ise end. Masendav, kas  pole? Muidu saaks veel kellegi teise kaela nihutada selle, et küll mina olen hea ja tubli, aga näe...terve maailm töötab mu vastu. Ilmselt see etapp elus on arengu üks osa. Mõni saab aru ja lõpetab, teine elab sellega terve elu ja lahkubki siit ilmast teadmisega, et tema tegi endast kõik oleneva ja maailm ikka ei mõistnud. Valikute küsimus nagu ikka.

Ikka ja jälle jõuan selle tasakaalupunkti leidmise juurde tagasi. Kuskohast siis läheb see piir, kus inimene endaga sõbraks jääb, mitte vaenlaseks ei osutu? Keeruline ja ilmselt väga individuaalne. Võrreldamatu, st ei saa kellegi näite varal endaga paremaks sõbraks saada. Ka maailma väljast sissepoole peegeldades ei õnnestu.

Ikka peab seal sisemistes kolikambrites kondama ja enda seest enda jaoks vastuseid otsima. Pagana vaevarikas tegevus ja mis kõike troostitum kohati tundub, on see, et see tee ei saa kunagi otsa. Just siis, kui kõik tundub hästi olevat, siis selgub, et tuleb astuda järgmine samm... ning kõik jätkub... jajah, uus tasand, kuid ei ole nn lõpetatud ja valmis. On vahejaamad, kus võib tiba lõõgastuda ja olla, kuid töö pole kaugeltki lõppenud. Pidev köielkõndimine: astud sammu, saavutad tasakaalu ja kohe kui astud järgmise sammu, pead jälle tasakaalu leidma ning seda kohe, kui tõstad  jala järgmiseks sammuks. Kuid pooleli seda teekonda ka jätta ei saa. Siis tekib sisemine rahutus ja seejärel rahulolematus.

Ootan  oma sisemise ilu tulemusi. Tahan järgmise kvartali ajaplaani paika panna, kuid mida pole, on radioloogi kirjatükk. Eks neil olid ka jaanid. Ma loodan, et paremad, kui minu omad sel aastal. Vahelduseks võiks see sisemine ilu olla nüüd sellises korras, et ma saaks kvartali jagu keemiavaba elu elada. Organism vajaks hädasti puhastamist ja puhkust selle keemiakombinaadi tootmisliiniks olemisest. Elame-näeme. Elu tahab elamist!

Head arginädalat või siis puhkust!