Kaamosest ja koduvägivallast

oot,  liikuma ka pidi?

Kaamos hiilib, külg ees. Mitmendat päeva leian end letargilisest olemisest kohe, kui tähelepanu tegevustelt hajub. Selline kummaline olemine. Ei ole nukker ka olla. Lihtsalt kohe, kui teadlikult tähelepanu tegevuste juures ei hoia, siis saabub letargia. See emotsioonivabas olemises olemine on selline kummastav.

Täna-homme peaks minuni jõudma Sotsiaalministeeriumi ravikvaliteedi komisjoni arvamus. Vaatasin just nende dokuregistrit ja selgus, et minu esindajale oli vastus ära saadetud. Põnev. Elame-näeme. Hinges pole ei nii- ega naasugust tunnet. Tean, et ma oma jonni ei jäta ja ainult aja küsimus, millal nad oma viga tunnistama peavad.

Õhtul lähen NO99sse biennaalile kaema lugusid Naistest, kelledest on  Ohvrid saanud. Seda ei saa etenduseks nimetada, sest tegemist on lugudega, mida kannavad ette naised, kes on koduvägivalla ohvriks langenud. Osad räägivad oma lugusid ise, osade lood kantakse ette teiste poolt. Need on masendavad ja kurvad, kuid vajalikud kõva häälega maailmani toomiseks. Olen selliste inimestega töö tõttu kokkupuutes olnud ja see argipäev, mis neil elamiseks on, see on väga karm.

Levinud on arvamus, et vägivalla ohver on ise selle olukorra põhjustanud. Teine linnalegend on, et vägivallatsejad on asotsiaalid või muu tiba väärastunud kontingent, ehk siis ega sellistelt mingit muud käitumist polegi oodata. Vale puha. Neid elu hammasrataste vahele jäänuid, kes kodus vägivallatsevad, need ei ole enamuses.

Suur osa jõhkrutsejatest on täiesti tavalised inimesed. Reeglina ka haritud ja majanduslikult kindlustatud ja sotsiaalselt väga hea käitumisega. Lihtsalt nende lood ei jõua avalikkuseni. Ohver on vaimselt nii muserdanud, et temast ei ole loo avalikkuse ette toojat ja neist nn normaalsetest ja eeskujulikest ühiskonnaliikmest ei suuda keegi seda uskuda. Nii et kui Ohver ka oma murega pöördub kellegi poole, siis ei võeta seda juttu tõsiselt. Siinkohal kasutab keskmine eestlane lähenemist: kus suitsu, seal tuld.

Vägivalda ei saa õigustada. Mitte ükski inimene ei vääri nn kätega rääkimist. Sellist asja ei saa ja ei tohi kunagi tolereerida. Inimese kaotatud turvatunnet pole võimalik korvata. Sellega võib õppida elama, kuid seda ei ole võimalik elust eemaldada. Tore on, et me sellel teemal rääkima oleme avalikult hakanud ja et avaliku elu tegelased kinnitavad, et selline käitumine on ebanormaalne ja lubamatu. Ühel hetkel tasakaalud muutuvad ning vägivald koduseinte vahel hakkab langema.