Head mõtted, jagamine, seosed...

seosed, mõtted, jagamine

Heade mõtete purk ei ole üldse enam tühi. Sedelite kogumine pole ainus eesmärk. Ma olen süvendamas ühte head harjumust: mõelda positiivsemalt, st õppida leidma positiivset, seda märkama ja talletama.

Kuna kriiside ja negatiivsete asjadega PEAB tegelema, siis see emotsioon ka talletub paremini. Tegelikult enda parema elukvaliteedi huvides tuleb negatiivsus endast ruttu lahti harutada ja mitte seda koguda. Meeldivaga on niipidi, et rõõmustad ja siis sukeldud argipäeva ning... sageli unustad. Eks sealt ka see pidev selgitamine, miks midagi teha pole võimalik ja muu vabandamine. See oli kole harjumus, mille endast juurimisega tegelesin aastaid, kui tiinekaeast olin välja kasvanud.

Lugesin eelmist postitust. See on minevik, millel on osa minu kujunemisloos. Sellistest asjadest on VAJA rääkida ja on vaja ka kirjutada. Ei saa mööda vaadata ja pole võimalik ilustada. Need olud on osa meie eludest. Kellegi jaoks on see ka vajalik lugemine. Maailm ei ole ainult roosamanna. Vanarahvas on öelnud, et võita oskab igaüks, aga kaotusega tulevad vähesed väärikalt toime. Oludest möödavaatamine või eitamine ei tee neid veel sellepärast olematuks.

Minu jaoks on tegemist teraapilise ja vabastava kirjutamisega, teabe talletamisega, et ma võiksin vajadusel meenutada ning mu lastele on see pilk ema mõttemaailma, mida nad muidu kunagi ei näe. Üks mu lastest ütles, et tema jaoks oli kasvamisel üks raskemaid mõistmisi see, et ema ei ole institutsioon, vaid ongi ainult inimene.

Kui ma selle üle mõtteid mõlgutasin, siis ma olen temaga täiesti ühel nõul. Mingi vanuseni on lapse jaoks vanemad ilmeksimatud Jumalad, kes ei samastu inimestega. Nad ongi institutsioon ja väljaspool inimkonda seisvad, ebamaised ning kõikvõimsad. Laste arengu jaoks väga vajalik teadmine. See annab arenguks vajaliku turvatunde ja uudishimu maailma avastamiseks. Kõik mu lapsed on mingis vanuses Pipiga ühel meelel olnud: ei taha suureks kasvada, palun lapseks tagasi.  

Varjudemaa tagasivaate lõpetuseks veel vastused paarile küsimusele, mida esitatud on:

Kui ma põen IV staadiumi vähki, siis kuidas ma sellise koormusega tööd saan teha?

Kuna ma tean oma võimekuse (vaimseid ja füüsilisi) piire, siis nendes piirides olen ma vaba tegema enda jaoks meelepäraseid tegevusi. Ja nii banaalne kui see ka pole, siis mulle meeldib mu töö ja töötegemine on sama vabastav nagu meditatsioon. Ja muidugi aja planeerimine. Ja on mul neid nn mustade aukude perioode ja ka enesehaletsus pole võõras, kuid ma ei lase neil valdavaks saada. Igal olul me elus on mõte ja on ka positiivne pool. See tuleb vaid üle leida.

Küsitud on veel, kas surmavarjus elamine tahet ära ei võta?

Mind aitas diagnoosi saamisejärgselt sellest ürgsest hirmust ülesaamisel mõte, et tegelikult ju me keegi ei tea, millal see nn Viimane Hetk on ja suudame selle teadmisega elada. Ja pealegi on surm elu loomulik osa. Tuleb siis kui tuleb. See on vääramatu ja selle ootuses elamisel saab vaid maohaavad ja depressiooni. Sinnamaale saab keskenduda elamisele, mitte suremisele ja selles kogu võti ongi: tähelepanu on elamisel, mitte suremisel.

Kui kellegil on veel  küsimusi või mõtteid, siis pange need teele. Mind see teema ei muserda ja mul pole ka valus ega piinlik sel teemal arutleda. Pigem on see vajalik selleks, et ennetada hirme ja saada selgust.