seosed, mõtted, jagamine |
Heade mõtete purk
ei ole üldse enam tühi. Sedelite kogumine pole ainus eesmärk. Ma olen süvendamas ühte head harjumust:
mõelda positiivsemalt, st õppida leidma positiivset, seda märkama ja talletama.
Kuna kriiside ja
negatiivsete asjadega PEAB tegelema, siis see emotsioon ka talletub paremini. Tegelikult
enda parema elukvaliteedi huvides tuleb negatiivsus endast ruttu lahti harutada
ja mitte seda koguda. Meeldivaga on niipidi, et rõõmustad ja siis sukeldud
argipäeva ning... sageli unustad. Eks sealt ka see pidev selgitamine, miks
midagi teha pole võimalik ja muu vabandamine. See oli kole harjumus, mille
endast juurimisega tegelesin aastaid, kui tiinekaeast olin välja kasvanud.
Lugesin eelmist postitust.
See on minevik, millel on osa minu kujunemisloos. Sellistest asjadest on VAJA
rääkida ja on vaja ka kirjutada. Ei saa mööda vaadata ja pole võimalik
ilustada. Need olud on osa meie eludest. Kellegi jaoks on see ka vajalik
lugemine. Maailm ei ole ainult roosamanna. Vanarahvas on öelnud, et võita oskab
igaüks, aga kaotusega tulevad vähesed väärikalt toime. Oludest möödavaatamine
või eitamine ei tee neid veel sellepärast olematuks.
Minu jaoks on
tegemist teraapilise ja vabastava kirjutamisega, teabe talletamisega, et ma
võiksin vajadusel meenutada ning mu lastele on see pilk ema mõttemaailma, mida
nad muidu kunagi ei näe. Üks mu lastest ütles, et tema jaoks oli kasvamisel üks
raskemaid mõistmisi see, et ema ei ole institutsioon, vaid ongi ainult inimene.
Kui ma selle üle
mõtteid mõlgutasin, siis ma olen temaga täiesti ühel nõul. Mingi vanuseni on
lapse jaoks vanemad ilmeksimatud Jumalad, kes ei samastu inimestega. Nad ongi
institutsioon ja väljaspool inimkonda seisvad, ebamaised ning kõikvõimsad. Laste
arengu jaoks väga vajalik teadmine. See annab arenguks vajaliku turvatunde ja uudishimu maailma avastamiseks. Kõik mu lapsed on mingis vanuses Pipiga
ühel meelel olnud: ei taha suureks kasvada, palun lapseks tagasi.
Varjudemaa
tagasivaate lõpetuseks veel vastused paarile küsimusele, mida esitatud on:
Kui ma põen IV
staadiumi vähki, siis kuidas ma sellise koormusega tööd saan teha?
Kuna ma tean oma
võimekuse (vaimseid ja füüsilisi) piire, siis nendes piirides olen ma vaba
tegema enda jaoks meelepäraseid tegevusi. Ja nii banaalne kui see ka pole, siis
mulle meeldib mu töö ja töötegemine on sama vabastav nagu meditatsioon. Ja muidugi
aja planeerimine. Ja on mul neid nn mustade aukude perioode ja ka enesehaletsus
pole võõras, kuid ma ei lase neil valdavaks saada. Igal olul me elus on mõte ja
on ka positiivne pool. See tuleb vaid üle leida.
Küsitud on veel,
kas surmavarjus elamine tahet ära ei võta?
Mind aitas
diagnoosi saamisejärgselt sellest ürgsest hirmust ülesaamisel mõte, et
tegelikult ju me keegi ei tea, millal see nn Viimane Hetk on ja suudame selle
teadmisega elada. Ja pealegi on surm elu loomulik osa. Tuleb siis kui tuleb. See
on vääramatu ja selle ootuses elamisel saab vaid maohaavad ja depressiooni.
Sinnamaale saab keskenduda elamisele, mitte suremisele ja selles kogu võti
ongi: tähelepanu on elamisel, mitte suremisel.
Kui kellegil on
veel küsimusi või mõtteid, siis pange
need teele. Mind see teema ei muserda ja mul pole ka valus ega piinlik sel
teemal arutleda. Pigem on see vajalik selleks, et ennetada hirme ja saada
selgust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar