Reede, 16. detsember 2016

Heietuste lainel

Mul on traditsioon aasta lõpus teha oma isikliku aasta kokkuvõtteid, kuid pean püsima nädala jagu veel kohustuste lainel. Kuigi kahtlustan, et ma jõuan endas nokkimiseni alles ülejärgmisel nädalal. Töisele osale sellel aastal saan joone alla tõmmata järgmise nädalaga, siis saab teisele tempole ümber lülitada.

Jäin täna päeva alustades mõtlema selle üle, et miks inimeses on nii palju masohhismi ja kuskohas see sisse kasvatakse. Kui me väiksed oleme, siis oleme orienteeritud alati lahenduste leidmisele ja soovitud eesmärgini jõudmisele. Mingis vanuses toimub pööre ja keskendutakse maasistumisele ning võrdlemisele, tunnustuse kerjamisele ning pidevale selgitamisele, miks midagi teha pole võimalik või kuidas Keegi Kuskilt on põhjustanud olukorra, miks miskit ei edene või sobiv ei ole või teha pole võimalik.

Esimesed idud istutavad ilmselt vanemad, kuid suur osa sellest hädaorust meie sees pannakse kasvama sootsiumis, ehk siis lasteaedades. Kinnistama hakatakse seda koolides ning kui lõpuks tööturule jõutakse, siis on see vohav eneseõigustusemets täies elujõus.

Loomingulisuse ja enesekindluse tapmine on pikk protsess, kuid kaua üks Inimesehakatis ikka negatiivset tagasisidet kannatab. Pealegi on Inimeses kaitsemehhanismid olemas ning need täiustuvad kasvades pidevalt. Pidev korrutamine: ära tee, tule  ära, ära jookse, ära istu, ära sega, mine tegele oma asjadega areneb sootsiumisse jõudes tasemele, kus Inimesehakatis hakkab käituma ootuspäraselt, sest nii on mugavam. Lapseeas pidevas tunnustuse janunemises olemine tagab hilisemas eas tunnustusekerjamise, sest kui enesekindlus on pidevas kõikumises, siis on raske midagi tõhusalt toimetada.

Lasteaias ja koolis toimub sobivate käitumis- ja mõttemustrite juurutamine. Suurem osa pedagoogid käituvad nagu ilmeksimatud jumalad, mitte teadmiste vahendajad ja eeskujud. Maru kole on see laste püüdlemine iga hinna eest heade tulemuste poole, mitte teadmiste omandamise poole. Õppimisest tehakse sageli painav kohustus. Teine süvenev trend on see, et nõutakse tulemust, kuid ei õpetata, kuidas selleni jõuda. Ilma protsessi tundmata ei saa häid tulemusi ja seda ükskõik millises valdkonnas.

Pidevas võidujooksus paremate tulemuste nimel ilmselt juhtubki see, et Inimene kaotab enda ära. Kui ikka igas asjas peab parem olema, siis nii need killud sees pudenema hakkavad ja ühel hetkel avastadki end olukorras, kus endaga rahu säilitamiseks selgitad miks miskit teha ei saa selmet, et keskenduda lahenduste leidmisele ja elust rõõmu tundmisele.


Olen ajuti tabanud end samadelt mõtetelt. Ei ole meeldiv olemine. Jah, ma teen endas parandused, kuid mingi aja pärast leian end samast olukorrast. Tõsi, aina harvem, kuid see ei tee seda tõdemust meeldivamaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...