Teisipäev, 27. detsember 2016

Tagasivaade või pilguheit mööduvasse aastasse

Käisin ikka eile metsas tiiru. Ilm oli nii vastupandamatu, et oleks olnud patt väljaminemata jätta. Hommik oli jälle tavapäraselt novembrine, kuid praegu väljavaadates tundub, et taevas hakkab selgeks minema ja siis on põhjust jälle välja selget ilma nautima minna.

Jäin mööduvat aastat meenutama. Kas see just aasta kokkuvõte on, kuid pilguheit linnulennult ikka. Selle aasta märksõna on valu. Palju valu. Eelkõige füüsilist valu, aga ka vaimseid piinlemisi. Teine märksõna: PEAB. Kolmas: suudan. Neljas märksõna: hirm. Selline ürgne, kõikehalvav hirm.

Ja siis tuli mõte, et kolmveerand aastat möödus millimeetrihaaval end sellest hädaorust väljatoomisele ja samas tulevikuvõimaluste loomisele. Viimases veerandis on olnud ka puhast rõõmu tegemisest, et näe, ei olegi valus, ei väsigi ära. Poleks uskunud, et tavapärane rutiin ja lihtsad asjad võivad nii suurt rõõmu pakkuda.

Õppisin siis mida? Ei midagi uut. Pigem vana tõde sellest, et kõik saab alguse iseendast ja ilma enesedistsipliinita ei toimu miskit. Kinnitused teadmistele, et mu läheduses olevad Inimesed on head, abivalmid ja mõistvad. Ja see oli aasta kõige olulisem tõdemus. Kui üldist fooni vaadata, siis see heade inimeste kontsentreeritus mu ümber on lausa haruldane. Mille üle ma muidugi väga õnnelik olen, et nii vedanud on.

Selle aasta uus leid oli oma ajaveebi loomine. See versioon teraapilisest kirjutamisest on mind palju aidanud. Aidanud sisemust selgemaks saada, neist mustadest aukudest end välja kirjutada, mõtteid vabastada, uusi vaatenurki leida, endast paremini aru saada...

Blogipidamine on avanud mulle ka teiste kirjutajate digielutoad, kuhu olen saanud pilku heita ja kes on andnud oma kirjutistega mõtteidusid, mida arendada. Nii palju ehedaid, toredaid, sisutihedaid kirjutisi ja mõtteid. Tänud võimaluse eest!

Olen saanud selle aasta jooksul väga palju äärmuslikke kogemusi, veetnud pea kolmveerand aastat Varjudemaal. Nüüd, aasta lõpus, olen väga väsinud. See on selline hea väsimus, kuid ikkagi väsimus. Tunne, et olen teinud midagi suurt ja võimast. Ja nüüd on puhkamise ja vaherahu aeg ennem, kui Elu Kiirteele tagasi tuleb tagasi astuda.

Tänan Teid, Head Lugejad, kes te kaasa olete mõelnud ja minu eriline tänu kuulub nendele Lugejatele, kelle reaktsioonid on ka minuni jõudnud!


2 kommentaari:

  1. Kummaline..ma olen NII pealiskaudne. Sa suskasid praegu sukavarda õhupalli, mis oli täis kindlat veendumust, et see blogi on saurusteaegne. Tuleb välja, et noor, aga küps hoopis.
    Hmh...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. aah. elatud aastate arv ei ole alus otsuse tegemisel. olengi sauruste ajast, vähemalt kogemuste mõttes :) pealegi kui ka poole sajandi jooksul pole midagi omandanud, mida Elu õpetanud on, siis oleks ka ju masendav.

      tuttavad kunagi ütlesid, et Inimesed ei ela nii vanaks, kui jutt minule läks.

      aga on kuidas on. Tänud, et loed ja tänud, et mõtteid oled saatnud! Teretulemast tagasi!

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...