Kolmapäev, 28. detsember 2016

Mõmmist ja neljajalgsetest pereliikmetest

minu hingebalsam...
Puhkus kestab. Jumalik, igat sekundit väärt ja väga kosutav. Alustasin päeva hommikuse Õige Kohvi ja lugemisega. Jõudsin Malluka postituseni koerast, kes võimalusel maailma uudistama läheb. Leidsin äratundmise kohti. Hämmastama paneb mind jätkuvalt inimeste puudulik funktsionaalse lugemise oskus või siis oskamatus. Teagi, mispidi seda õigem väljendada oleks. Aga need kommentaarid... lugesin ja mõtlesin, et kas päriselt ka on need kõik elusad inimesed. Ju siis on.

Postitus tõi mulle meelde mu enda viimase ustava neljajalgse, kes teadmata põhjusel aasta tagasi jõulu esimese püha hommikuks oli vikerkaare taha läinud. Täpselt nii oligi. Traditsioonilise jõulukogunemise aegu oli ta täiesti endastmõistetaval kombel üks staaresinejast, kuid kui ma jõulu esimesel pühal hakkasin end valmis panema, et hommikust kondamistretti minna tegema, siis leidsin ta keset elutuba igavesse unne magama jäänuna. Meenus vanaema ütlemine, et kui inimese lemmikud ootamatult lahkuvad, siis võtavad nad kaasa peremehe mure. Kui see ütlemine meenus, siis palusin vaid, et see lahkumise põhjus oleks seda väärt olnud. Hiljem end Varjudemaalt leides sain aru küll, mille ta kaasa võttis, kui ootamatult lahkus. Ta sai oma viimaseks puhkepaigaks Läänemaal asuva tammede salu, mis on igati tema Suurele Hingele sobilik.

Aga Mõmmi juurde tagasi tulles. Meie must chow-chow (lapsed nimetasid teda tere-tere koeraks) oli minu kõige kauem kestnud unistus. Kunagi, kui ma laps olin, siis nägin oma elu esimest selle tõu esindajat ja mõtlesin, et kui ma kasvan suureks ja mul tekib võimalus, siis on see SEE koer, keda omale tahaksin. Läks pea kolmekümmend aastat ja tere-tere koer jõudiski minuni. Puhas peremehe rõõm ja seda igas mõttes.

Mõmmi oli maailma kõige ideaalsem koer üleüldse. Ta ei teinud iial asjata häält (poole aasta jooksul ehk korra ja seda ka siis, kui une pealt üles ehmatas ning kedagi võõrast sisenemas nägi) ja siis olime ka kõik jahmunud. Kui ta häält teha otsustas, siis saime aru, miks seda tõugu templivalvuritena aegade hämaruses kasutati. Kuigi seda kelgukoeraks olemise osa ma päriselt ei usu.

Kogu Mõmmipoolne enda väljendamine toimus hingamisega ja norsatamistega. Suurema osa ajast ta lihtsalt lesis või kulges. Kohati tundus, et tema jaoks pidid olema kõik liigutused eesmärgipärased. Koera mänguasjadega mängisid reeglina kassid. Tal polnud kunagi kuhugile kiiret ja ta ei närinud mitte midagi (isegi siis, kui ta kutsikas oli) ning kui talle tundus, et nüüd on aeg õue või jalutama minna, siis ta tuli ja istus kõrvale ning toksis ninaga säärt ning kui tähelepanu oli saadud, siis keeras pead välisukse poole ja nohises. Õues oli vana rahu ise.  Jalutasime sageli lasteaiast mööda ja hommikuste lasteaeda ruttavate laste jaoks oli see päeva helge hetk. Suurem osa lapsi tahtis pai teha. Ühel korral oli isa ja lapse vahel tore dialoog:
Laps: “Issi, vaata, karu.”
Isa: “Ei ole karu.”
Laps: “Issi, kui karu ei ole, siis on lõvi.”
Isa: “Ei. See on koer.”
Laps: “Issi, selliseid koeri pole olemas.”

Kui me kolisime majast korterisse, siis sõbrunes ta bullterjeri-piigaga, kellega kohtudes oli ta nõus mängima või vahetasid teisi koera-uudiseid. Teised neljajalgsed tema tähelepanu ei pälvinud. Ta kõndis neist lihtsalt mööda ja ükski haukuv või muud moodi tähelepanupüüdev neljajalgne ei kõigutanud tema meelt.

Tema tõule omasest valvuriolemusest sai aru sellest, et ta settis end kohtadesse, kus oli ülevaade välispiiridesse siseneda soovijatest (majas siis täpselt see koht, kus oli näha värav ja maja välisuks ning korteris välisuks). Ja see loomade imetabane taju – tunda oma karja liikmeid lähenemas ennem, kui keegi silmapiirile jõuab. Kui Mõmmi värava juurde kepsutas (see oli nagu heljuv karvapall; nimetasin selle  pilvebaleriini kõnnakuks, sest see oli lihtsalt nii naljakas, kuidas üks karumoodi olevus võib nii kergelt ja plastiliselt liikuda), siis tähendas see seda, et mõne minuti pärast siseneb väravast mõni mu lastest. Korteris olles teadsin, kui Mõmmi end välisukse juurde heljutas, et viis korrust allpool on mõni lastest väliukse avanud.

Meil oli eelnevalt olnud saksa lambakoer ja kaukaasia lambakoera segu. Kõik koolitatud ja ontlikud loomad. Sakslane oli meil ka kelgukoer. Isegi minu vanaema sõitis temaga ja ütles, et ta saab aru küll, miks Siberis koeri armastatakse. Sakslane oli ka suurepärane lapsehoidja. Tol ajal elasime külas, mis asus metsa serval ja kui mu Tütreke Suur otsustas maailma avastama minna (kui ema aiatöid tegi või muidu asjalik oli), siis koer tõi maailmaränduri alati koju (kapuuts hammaste vahel ja tuuleveskit meenutav väike Tige My ta järel porisemas). Aga see on üks teine lugu.

Koer on samasugune peremehe kasvataja nagu lapsedki ja koera võtmine on paar aastat kestev trenn, et koer teaks, mis osa temal karjas on. Meil võisid väravad pärani lahti olla, kuid ükski koer sealt välja ei läinud. Kuid keegi ei takistanud Mõmmil naabrite aia suunas kaevamistöid teha, sest seda ju keegi ei olnud keelanud.

Chow’del on meeletu jõud ja võimsad lõuad ning eesmärgile pühendumine. Kui maailma kutsung ikka väga suureks läks, siis ta lihtsalt kaevas end naabri aeda ja kuna naabri aed oli pärit II maailmasõja lõpupäevadest, siis sellest läbipääsemiseks piisas vaid paarist tugevamast lõugade kokkuvajutamisest. Lõpuks ma sõnaotseses mõttes tikkisin siidinööriga naabri kadunud vanaisa aialipid rõhtpuu külge, sest kruvi ega naela see puit enam ei pidanud. Tolleks ajaks oli meil koeraaed maha võetud, sest arvasime, et lambakoerte suurust koera pole mõtet võtta, kui mööda tänavat käivad lapsed koera kividega loobivad.  Mõmmi jaoks tähendas see periood seda, et õues üksinda olemine lõppes ära, sest seda pilvebaleriini küla pealt taga ajada oli liiga närvesööv.

Ja milline eesmärgile pühendumine ja luurajaoskused Mõmmil olid. Oeh. Temast võiks vabalt kirjutada raamatu Gerald Durelli stiilis. Neid imetoredaid hetki selle üheksa ja poole aasta sisse ikka mahtus.

Kõigile, kellel on mõttes endale tere-tere koer saada, siis arvestage, et iga minut temaga koos on väärt neid neljatunniseid pesemis- ja harjamisaegu; täisoksendatud autot (sest neile ei meeldi autos sõita); eesmärgikindlaid õuepoole suunamisi; jalusvedelemisi (just seljataga end lamama settides, kui te parasjagu köögis süüa teete);  mahaistumisi ja mitte grammigi edasiliikumisi ennem, kui tema selleks valmis ei ole; järjekindlaid pead põlvele toetamist, et just NÜÜD on õige aeg pai tegemiseks; karvapalle, mis mööda  elamist heljuvad; loodusvaatleja kindlameelset näidiste tuppavedamist jnejne. Selle eest ei ole ühtegi üleliigset häält, tuppategemisi (ka kutsikaeas), närimisi, mööbli peal vedelemist ja alati valmis kuulama kõike,  alati valmis tusameele leevendamiseks, imetabase tajuga lohutada Teid just õigel ajal jne.

Mõmmi, kui Sa seda loed, siis tea, et oled meil siiani hinges alles!





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...