 |
| minu hingebalsam... |
Puhkus kestab.
Jumalik, igat sekundit väärt ja väga kosutav. Alustasin päeva hommikuse Õige
Kohvi ja lugemisega. Jõudsin Malluka postituseni
koerast, kes võimalusel maailma uudistama läheb. Leidsin äratundmise kohti.
Hämmastama paneb mind jätkuvalt inimeste puudulik funktsionaalse lugemise oskus
või siis oskamatus. Teagi, mispidi seda õigem väljendada oleks. Aga need
kommentaarid... lugesin ja mõtlesin, et kas päriselt ka on need kõik elusad
inimesed. Ju siis on.
Postitus tõi
mulle meelde mu enda viimase ustava neljajalgse, kes teadmata põhjusel aasta
tagasi jõulu esimese püha hommikuks oli vikerkaare taha läinud. Täpselt nii
oligi. Traditsioonilise jõulukogunemise aegu oli ta täiesti endastmõistetaval
kombel üks staaresinejast, kuid kui ma jõulu esimesel pühal hakkasin end valmis
panema, et hommikust kondamistretti minna tegema, siis leidsin ta keset elutuba
igavesse unne magama jäänuna. Meenus vanaema ütlemine, et kui inimese lemmikud
ootamatult lahkuvad, siis võtavad nad kaasa peremehe mure. Kui see ütlemine
meenus, siis palusin vaid, et see lahkumise põhjus oleks seda väärt olnud. Hiljem
end Varjudemaalt leides sain aru küll, mille ta kaasa võttis, kui ootamatult
lahkus. Ta sai oma viimaseks puhkepaigaks Läänemaal asuva tammede salu, mis on
igati tema Suurele Hingele sobilik.
Aga Mõmmi juurde
tagasi tulles. Meie must chow-chow (lapsed nimetasid teda tere-tere koeraks)
oli minu kõige kauem kestnud unistus. Kunagi, kui ma laps olin, siis nägin oma
elu esimest selle tõu esindajat ja mõtlesin, et kui ma kasvan suureks ja mul
tekib võimalus, siis on see SEE koer, keda omale tahaksin. Läks pea
kolmekümmend aastat ja tere-tere koer jõudiski minuni. Puhas peremehe rõõm ja
seda igas mõttes.
Mõmmi oli maailma
kõige ideaalsem koer üleüldse. Ta ei teinud iial asjata häält (poole aasta
jooksul ehk korra ja seda ka siis, kui une pealt üles ehmatas ning kedagi
võõrast sisenemas nägi) ja siis olime ka kõik jahmunud. Kui ta häält teha
otsustas, siis saime aru, miks seda tõugu templivalvuritena aegade hämaruses
kasutati. Kuigi seda kelgukoeraks olemise osa ma päriselt ei usu.
Kogu Mõmmipoolne enda
väljendamine toimus hingamisega ja norsatamistega. Suurema osa ajast ta
lihtsalt lesis või kulges. Kohati tundus, et tema jaoks pidid olema kõik
liigutused eesmärgipärased. Koera mänguasjadega mängisid reeglina kassid. Tal
polnud kunagi kuhugile kiiret ja ta ei närinud mitte midagi (isegi siis, kui ta
kutsikas oli) ning kui talle tundus, et nüüd on aeg õue või jalutama minna,
siis ta tuli ja istus kõrvale ning toksis ninaga säärt ning kui tähelepanu oli
saadud, siis keeras pead välisukse poole ja nohises. Õues oli vana rahu ise. Jalutasime sageli lasteaiast mööda ja
hommikuste lasteaeda ruttavate laste jaoks oli see päeva helge hetk. Suurem osa
lapsi tahtis pai teha. Ühel korral oli isa ja lapse vahel tore dialoog:
Laps: “Issi,
vaata, karu.”
Isa: “Ei ole
karu.”
Laps: “Issi, kui
karu ei ole, siis on lõvi.”
Isa: “Ei. See on
koer.”
Laps: “Issi,
selliseid koeri pole olemas.”
Kui me kolisime
majast korterisse, siis sõbrunes ta bullterjeri-piigaga, kellega kohtudes oli
ta nõus mängima või vahetasid teisi koera-uudiseid. Teised neljajalgsed tema
tähelepanu ei pälvinud. Ta kõndis neist lihtsalt mööda ja ükski haukuv või muud
moodi tähelepanupüüdev neljajalgne ei kõigutanud tema meelt.
Tema tõule
omasest valvuriolemusest sai aru sellest, et ta settis end kohtadesse, kus oli
ülevaade välispiiridesse siseneda soovijatest (majas siis täpselt see koht, kus
oli näha värav ja maja välisuks ning korteris välisuks). Ja see loomade imetabane
taju – tunda oma karja liikmeid lähenemas ennem, kui keegi silmapiirile jõuab.
Kui Mõmmi värava juurde kepsutas (see oli nagu heljuv karvapall; nimetasin
selle pilvebaleriini kõnnakuks, sest see
oli lihtsalt nii naljakas, kuidas üks karumoodi olevus võib nii kergelt ja
plastiliselt liikuda), siis tähendas see seda, et mõne minuti pärast siseneb
väravast mõni mu lastest. Korteris olles teadsin, kui Mõmmi end välisukse
juurde heljutas, et viis korrust allpool on mõni lastest väliukse avanud.
Meil oli
eelnevalt olnud saksa lambakoer ja kaukaasia lambakoera segu. Kõik koolitatud
ja ontlikud loomad. Sakslane oli meil ka kelgukoer. Isegi minu vanaema sõitis
temaga ja ütles, et ta saab aru küll, miks Siberis koeri armastatakse. Sakslane
oli ka suurepärane lapsehoidja. Tol ajal elasime külas, mis asus metsa serval
ja kui mu Tütreke Suur otsustas maailma avastama minna (kui ema aiatöid tegi
või muidu asjalik oli), siis koer tõi maailmaränduri alati koju (kapuuts
hammaste vahel ja tuuleveskit meenutav väike Tige My ta järel porisemas). Aga see
on üks teine lugu.
Koer on
samasugune peremehe kasvataja nagu lapsedki ja koera võtmine on paar aastat
kestev trenn, et koer teaks, mis osa temal karjas on. Meil võisid väravad
pärani lahti olla, kuid ükski koer sealt välja ei läinud. Kuid keegi ei
takistanud Mõmmil naabrite aia suunas kaevamistöid teha, sest seda ju keegi ei
olnud keelanud.
Chow’del on
meeletu jõud ja võimsad lõuad ning eesmärgile pühendumine. Kui maailma kutsung
ikka väga suureks läks, siis ta lihtsalt kaevas end naabri aeda ja kuna naabri
aed oli pärit II maailmasõja lõpupäevadest, siis sellest läbipääsemiseks piisas
vaid paarist tugevamast lõugade kokkuvajutamisest. Lõpuks ma sõnaotseses mõttes
tikkisin siidinööriga naabri kadunud vanaisa aialipid rõhtpuu külge, sest kruvi
ega naela see puit enam ei pidanud. Tolleks ajaks oli meil koeraaed maha
võetud, sest arvasime, et lambakoerte suurust koera pole mõtet võtta, kui mööda
tänavat käivad lapsed koera kividega loobivad. Mõmmi jaoks tähendas see periood seda, et õues
üksinda olemine lõppes ära, sest seda pilvebaleriini küla pealt taga ajada oli
liiga närvesööv.
Ja milline
eesmärgile pühendumine ja luurajaoskused Mõmmil olid. Oeh. Temast võiks vabalt
kirjutada raamatu Gerald Durelli stiilis. Neid imetoredaid hetki selle üheksa
ja poole aasta sisse ikka mahtus.
Kõigile, kellel
on mõttes endale tere-tere koer saada, siis arvestage, et iga minut temaga koos
on väärt neid neljatunniseid pesemis- ja harjamisaegu; täisoksendatud autot
(sest neile ei meeldi autos sõita); eesmärgikindlaid õuepoole suunamisi; jalusvedelemisi
(just seljataga end lamama settides, kui te parasjagu köögis süüa teete); mahaistumisi ja mitte grammigi edasiliikumisi
ennem, kui tema selleks valmis ei ole; järjekindlaid pead põlvele toetamist, et
just NÜÜD on õige aeg pai tegemiseks; karvapalle, mis mööda elamist heljuvad; loodusvaatleja
kindlameelset näidiste tuppavedamist jnejne. Selle eest ei ole ühtegi üleliigset
häält, tuppategemisi (ka kutsikaeas), närimisi, mööbli peal vedelemist ja alati
valmis kuulama kõike, alati valmis
tusameele leevendamiseks, imetabase tajuga lohutada Teid just õigel ajal jne.
Mõmmi, kui Sa
seda loed, siis tea, et oled meil siiani hinges alles!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar