 |
| ...ja kuhu raha jäi? |
Sattusin lugema I&I
postitust selle kohta, et riik vihkab lapsi, sest ei maksa nende ülalpidamise
eest. Meenus, et suve viimasel kuul sahises blogimaailm ka lastesaamise teemal
ja tekitas ka minus hulga mõtteid, millised kirja panin siin,
siin
ja ka siin. Igatahes see hiljutine ajugeeniuste postitus kiskus väga emotsionaalseks ja ulmeliseks mõtete sasipuntraks, mille ka kirja panin.
Sedakorda ei
saanud ma peast seda suhtumist, et lapsevanema rõõm on vaid tegemise rõõm ning
lapse kasvamise kulud peab katma riik. Kas riik on mingi hoomamatu eimiski,
kuhu ressursid tekivad eimillestki nagu muinasjuttudes? Nimetud ja lastetud Keegid Kuskilt toodavad
SKP-d, et lastetootjad saaksid lapsi teha?
Einoh, ma saan
aru, et kestmajäämise, tööjõu taastootmise ja SKP suurendamise nimel tuleb
panustada uute ilmakodanike kasvamisele ja nende vanemate toetamisele, kes
mingil põhjusel lastele igapäevaste vajaduste jaoks on ilma vajalike
ressurssideta jäänud või hoolitseda laste eest, kellede vanemate tervis
kahjustada on saanud või kelle vanemad surevad. Ok, nii peabki ja tulebki teha,
aga vaikimisi eeldada, et kogu laste ülalpidamiskulud peaks katma keegi teine
peale vanemate...? Teisalt, kui elaks riigis, mis mõnel maavarasoonel asub ja
kestmajäämise nimel seda endale võimaldada saab, siis miks ka mitte, kuid
lähtume ikkagi reaalsusest.
Sellise loogika
järele on lapsed lapsevanema elatusvahend: sünnitan lapsi, mis tagab järgmised
n+1 aastat äraelamise. Elanike taastootmise suurfarmid näiteks. Sealt edasi
peaks tulema idee, et tegelikult vajavad mõlemad vanemad kuni lapse 18nda
eluaastani vanemapalka, sest kuidas muidu täisväärtuslikku Inimest kasvatada. Tegelikult
tuleks siis vanemapalka maksta kuni lapse haridustee lõpetamiseni või kuidas.
Absurd või ei ole? Äkki siis olekski õige valida parimate omadustega viljakad
vanemad ning teha nende elutööks elanike taastootmine.
Lapsi ei saada
ometi sellel põhjusel, et keegi selle eest toetusi annab või saadakse? Ja kui
veel rohkem absurdseks minna, siis võib ju teemat edasi arendada, et riik võiks
kehtestada ülalpidamisetoetuse lapsevanemale, et eriti võimekate laste
vanematele võimaldada tegeleda lapse igakülgse edasiarendmisega, sest lootust
on uue Geeniuse kasvamiseks. Aga jätame eugeenika kõrvale.
Järeltulijate
saamine on minu arusaamise järgi ikka täiskasvanute otsus, mis põhineb
vastutus- ja kohusetundele. Iga vanem kasvatab oma last oma sügava sisetunde ja
parimate kavatsustega ja ei eelda vaikimisi seda, et keegi teine tema eest teda ja last või lapsi ülal peab.
Tegelikult on see
kurb, kui sellise suhtumisega lapsi saadakse, sest siis tuleb peale
vanemahüvitise lõppemist karm hetk, kus selgub, et päriselt tuleb ka hakata
sissetulekut hankima, et põhivajadused rahuldatud saaks.
Mis mind
kummastama on pannud, et päriselt ka on inimesi, kes sellise suhtumisega vanemaid
toetavad ja neile võimaldavad viljeleda sellist elustiili. Sellise suhtumisega
vanematelt tuleks vanemlikud õigused ära võtta, sest nad ei ole suutelised
lapsi kasvatama inimesteks, kes teises mustris elama oleks suutelised (jätame erandid kõrvale).
Piibellik mõte - et vanemate patud nuheldakse laste kaela – omandab arusaadava
tähenduse.
See kõlab küll v-o veidi radikaalselt, aga tegelikult on riigil ikkagi vaja hoolt kanda, et oleks järelkasvu. Mu meelest ei ole siinkohal riigil midagi nina kirtsutada - täiskasvanu saab edukalt ilma lapseta hakkama ja elatud. Riik aga ilma järgmise põlvkonnata end välja ei vea :)
VastaKustutaKuigi jah, on kombeks hurjutada ikka inimest, küll selle eest, et ta ei taha piisavalt palju paljuneda ning samas ka selle eest, et kui paljuneb - peaks ta ikka ise hakkama saama. Tegelikult siiski ei pea ;) Riigile on lapsi rohkem vaja kui üksikisikule. Seega raha nõudmine on mu meelest igati põhjendatud. Iseasi on muidugi see, et Eesti on vaene riik ja aina vaesemaks jääb ning seda raha, mida tulevase põlvkonna kasvatamiseks vaja läheb ei ole; ei vaesel kodanikul ega ka vaesel riigil. Eesti taoline "arengumaa" ei tohiks asuda sellisel laiuskraadil - peaks olema soojemas kliimas. Siia kaugele põhja sobivadki Norra taolised naftariigid, kes suudavad endale osta 4 aastaja garderoobi ning maksta kütte ja valgusele kuluva energia ilusti kinni. Eestlase jaoks on see liig mis liig.
leidsin meilboksist kommentaari, mida mingil põhjusel postituse alt ega mujalt ei leia:
VastaKustutaSee kõlab küll v-o veidi radikaalselt, aga tegelikult on riigil ikkagi vaja hoolt kanda, et oleks järelkasvu. Mu meelest ei ole siinkohal riigil midagi nina kirtsutada - täiskasvanu saab edukalt ilma lapseta hakkama ja elatud. Riik aga ilma järgmise põlvkonnata end välja ei vea :)
Kuigi jah, on kombeks hurjutada ikka inimest, küll selle eest, et ta ei taha piisavalt palju paljuneda ning samas ka selle eest, et kui paljuneb - peaks ta ikka ise hakkama saama. Tegelikult siiski ei pea ;) Riigile on lapsi rohkem vaja kui üksikisikule. Seega raha nõudmine on mu meelest igati põhjendatud. Iseasi on muidugi see, et Eesti on vaene riik ja aina vaesemaks jääb ning seda raha, mida tulevase põlvkonna kasvatamiseks vaja läheb ei ole; ei vaesel kodanikul ega ka vaesel riigil. Eesti taoline "arengumaa" ei tohiks asuda sellisel laiuskraadil - peaks olema soojemas kliimas. Siia kaugele põhja sobivadki Norra taolised naftariigid, kes suudavad endale osta 4 aastaja garderoobi ning maksta kütte ja valgusele kuluva energia ilusti kinni. Eestlase jaoks on see liig mis liig.
Täiesti nõus, et riik peab panustama. Sellest ka kirjutasin. Kuid see ei saa olla vaikimisi eelduseks, et kogu laste ülalpidamiseks ettenähtud vahendid tulevad riigilt.
KustutaKa kogukonna hättasattunud liikmeid tuleb sootsiumil toetada. See on elementaarne. Kuid tõesti, toetada saab piires, milles võimalus on.
Minu jaoks on kummastav see osa mõtlemisest, et ainus vanemate panus peaks olema taastootmine.
Paraku näitab praktika-statistika, et enamus armsaid lapsi on suureks saades täiesti keskpärased väikekodanlikud lohhid, kellel puudub igasugune ettevõtlikus ja tahtmine areneda. See on muidugi täiesti loomulik, et mitte öelda – loomalik.
VastaKustutaLoomariigis on samamoodi – enamus loomi püüab kulutada võimalikult vähe ja vastu saada võimalikult palju. Võrdluseks näiteks keskmine eesti inimene, kes püüab saada maksimaalset tulu minimaalse panustamise eest. Inimesed istuvad päevad läbi kontorites, klõbistavad klaviatuuri, joovad kohvi ja kurdavad kui raske on nende töö. Tule taevas appi – TÖÖ! On meil ikka jultumust seda ilulemist tööks nimetada!
Ja rääkides meie Eesti parimatest üles kasvatatud lastest – ettevõtjatest – siis enamus neist tegeleb edasimüümise ja sahkerdamisega. Teenuseid pakkuvad firmad ei loo ju samuti tegelikult mitte mingit säilitatavat tulevikuväärust.
Arsti või insenerina ülikooli lõpetanu püüab leida sooja kõrgepalgalist kohta, mitte hakata "leiutama", sest viimasega kaasneb risk. Keskajal oli arst teadlane, tänapäeval ametnik. Teadlane oli keskajal revolutsionäär, tänapäeval tuhvlites tarbija.
Eesti riik on nüüd juba 25 aastat eksisteerinud aga mitte midagi innovaatilist pole need sünnitatud lapsed teinud. Põllud eramaju täis ehitatud, supermarketid vahendavad välismaist tehnikat, suured võlad skandinaavia pankadele.
Enamus naistest sünnitab väheväärtuslikku keskpärasust.
Jah, eks me kõik ole pärit lapsepõlvest, olgu see kekspärane või mitte. Seda ma mõelnud olengi, et kasvatamine on vastutus, mida vanemad kannavad. Iseenesest ei tule midagi ja loota, et Riik või Kool seda teeb...? HAlooo... Tore oleks, kui mingiks vanuseks käivituks lapse peas programm, mille tulemusel saab temast loov, mõtlev, hooliv, vastutustundlik, teisi arvestav inimene - vaevalt. Samas ka neeed vanemad on olnud kunagi lapased, keda kasvatati.
KustutaLaiskus on edasiviiv jõud, kuid looderdamine mitte. Miks inimestele vegeteerimine meeldib, ka pole aru saanud. Ja see osa, kui jalga kõlgutades arvatakse, et Keegi Kuskilt peaks elu ilusaks tegema?
Sünnitamine on alles selle pika tee algus. Ja Autoreid on alati kaks. Arendada saab seda, mida Autorid Ilmakodanikule kaasa oma genofondiga on andnud ja vot see osa on Vanemate kohustus. Ja Keegi Kuskilt ei tule paremaks tegema seda, mis meile täna ei sobi. m.o.t.t.
Eks asi lähebki keeruliseks sellest, et tegemist on tervikliku süsteemiga. Kõrvalt on lihtne öelda mõlemale poolele - tehke paremini. Samas see nn keskpärasus ja ka vaesus on meis kõigis. Öelda vaesele, et ära ole vaene on lihtne. Samamoodi on lihtne öelda - ole loominguline ja ära karda riskida.
VastaKustutaAga kui laps kasvab üles keskkonnas, kus vanemad käivad tööl nagu orjad ja on ikka vaesed. Mida see lapsele õpetab? Raske töö tegemine rikkaks ei tee.
Ja nii ongi selge pilt. Laps kas hakkab sahkerdajaks või siis vegeteerib nurgas vaikselt omaette.
Vahepealset varianti Eestis nagu ei eksisteeriks.
Vähemalt ma ei tea ega ole näinud. Kedagi, kes teeks ausalt tööd ja elaks sellest hästi ära ning saaks selle kõige kõrvalt ka lapsi inimesteks kasvatada. Pigem kisub asi äärmustesse.
On need lapsed, kelle vanemad rügavad nii, et veri ninast väljas, et käia kaltsukates shoppamas ning makstes pangale aeluaegset laenu eluaseme eest ja pärandades lapsele 10 aastase pangalaenu, peale mida on eluase "päris" tema ning tal on õigus võtta laenu, et seda sara kapitaalremontima hakata.
Ja siis on lapsed, kelle vanemad nö juhivad riiki. Kes kuuluvad kõigisse nõukogudesse ja asutustesse, mis olemas on, ning kes teenivad iga pookstaavi eest sama palju kui esimene teenis aastaga.
Need vanemad ei maksa kunagi kuskil täishinda ja laiavad oma 9 hummeriga mööda linna ja ilma ringi. Mida laps sellestki eeskujust õppida saab?
Ja no lisame siis valemisse veel ka riigi.
Mida näeb laps riigi poolt? Mõnitavaid ministreid, lõputuid skandaale, varastamist ja võlts imetlust ning lõputut vastandumist.
Kokkuvõtteks. Need vähesed vanemad kes selles hulluses suudavad normaalseks jääda hoiavadki pigem eemale või kolivad üldse riigist minema. Sest kõlab egoistlikult küll aga - miks pean mina oma elu pühendama veskitega võitlemisele. Seda enam, kui enamuses on siiski määgiv lambakari, peab ikka eriti loll olema, et lambakarjaga võidu määgida. Tänan, aga jätaks vahele. Ja nii ongi olukord, kus on määgiv orjastatud lambakari jookseb kael õieli nende juhtide järgi, kes oma 9 hummeriga eest ära kihutavad...ja teadupärast kaob lootus viimasena :)
Lastekasvatamine ei seisne vaid rahas. Raha on vahend eesmärgi saavutamiseks. Ma ei ütle, et raha pole oluline, kuid see pole eesmärk. Iga hinna ees rohkem teenida lõpebki olukorraga, kus maailm on süüdi, et ei ole rohkem asju.
KustutaInimesed kogevad ja tajuvad erinevalt. Äärmused on ilmekad, kuid nende vahele mahub palju keskmist. Kui ma mõtlen oma tuttavate peale, kelledest suurem osa elab Eesti maapiirkonnas, kelle sissetulekud on alla Eesti keskmise, kuid kellede perekonnad on soojad, inimlikud, hoolivad ja tööd austavad, siis ma ei saa panna neid kirjeldatud äärmustesse. Ja nad ei rüga ennastunustavalt ja peret eirates.
Kurb, kui olete kokku puutunud vaid kirjeldatud kahe äärmusega. Inimeste arusaam oma võimekusest ja sellekohasest finantskäitumisest on erinevad.
Ma pean ennast täiesti tavaliseks keskmiseks inimeseks ning ma ei hoia eemale ega ole plaaninud ka minemakolimist. Muuta saab seda, mida suudetakse muuta. Lihtsalt karjaga kaasaminemine võib teinekord päästa elu ja teinekord võib elu kaotada.
Indiviid ei suuda muuta massi, kuid ta suudab muuta ennast, kui mingil põhjusel millegiga rahul pole või siis vahetada keskkond sobivama vastu.