Hinge suurekstegemise aeg

Ritsiku headele ja helgetele ideedele teen sügava kummarduse. Viimane neist andis põhjuse hingele pai tegemiseks. Mis siis on minu jaoks need 20 tegevust, mis sisemuse paar numbrit suuremaks teevad ja maailma värvilisemaks muudavad?

1. Päeva alustamine rahulikus tempos. Ükskõik, millise päeva. Ärkad, vaatled ja kui valmis oled, siis sukeldud maailma. Siis päev on sisukam ja päeva tegevused kulgevad või on saavutatavad hõlpsamini ja õhtuks on veel positiivne laeng sisemuses alles.
2. Kohtumised Inimestega, kelledes on sisu ja kes panevad maailma nägema uues valguses ja võimalustes. Sellised kohtumised annavad alati positiivse laengu ja naeratus püsib veel kaua põues hinge soojendamas.
3. Tegelemine asjade/teemadega, mis huvitavad ja mis ei ole vaid kohustused/vajadused. Siis on silmaklappe vähem ja süvenemise võimekus suurem ning vähema vaevaga tuleb parem tulemus.
4. Uitmõtete või sisemise rahutuse sõnadeks saamise hetked. Suurepärane tunne. See, mis on peas uidanud fragmentidena ja siis lõpuks valmis saanud ning valmis realiseerimiseks. Siis tekib sellise vabanemise ja hõljumise tunne ning üks silm uurib juba silmapiiri, et kus on uus väljakutse.
5. Keerulistele ja mitmetähenduslike läbirääkimiste lõppemine kompromisside saavutamisega nii, et päriselt ka lahendus on rakendatav. Selle võiks liigitada ka tulemuste saavutamise alla, kuid need tulemused on väärt seda, et neid eraldi välja tuua. Need hetked meenutavad tunnet, kui oled vanaema maakeldri suvise puhastamisega hakkama saanud. Iga asi on omal kohal, valgus lõhnab suve järele ja kõik on valmis järgmise laadungi hoiustamiseks.
6. Päris oma kätega millegi tegemine. Kasvõi kleebi-liimi-lõika tulemused või kudumine või heegeldamine vms. Näed, kuidas päriselt ka mingi asi valmis saab ja tulemus teeb kellelegi rõõmu. See rõõm, mis tulemuse Saaja  silmades on, see on vist isegi suurem, kui tegemise osa.
7. Hea raamatu lugemine nii, et aeg ja ruum kaob ning raamatust väljatulles avastad, et uups jälle päev/öö kadunud.
8. Kultuuriampsu nautimine. Kultuuriampsuks nimetan teatrietendusi, kontserdeid, näitusi vms. Peale väljumist tunned, kuidas tibutagi nahal kiheleb ja hing paar numbrit suurem on ja silmanägemine selgem ning kaugelenägevam on.
9. Metsas kooserdamine. Liigud, kuulad, vaatled – nii keskkonda kui ennast. Puhas maandamine ja akude laadimine. Peale metsast naasmist on olemine nii leebe, nii leebe.
10. Mereääres kivil istumine. Lülitad välja olme ja argipäeva ning kuulad, vaatled. Sama tulemus kui eelmises punktis kirjeldatud.
11. Mägedes käimine. Ikka sellistes päris mägedes, kus tipud on lumised ja tunned, et oledki tolmukübe. See tee olemise samaks kui eelmistes punktides kirjutatud. Mägedes olemine annab veel selliseid teadvustatud hetki selle kohta, et Inimene, püsi oma piirides ja maailm on palju suurem, kui arvata oskad.
12. Pühapäevane vaikelu. Tõsi, see pole tegevus omaette, vaid tegevuste kogum, mille tulemusena on olemine  valmis kasvõi lohekoopasse sisenemiseks.
13. Koristamine. Tundub jabur. Isegi mitte niipalju koristamine kui selline, vaid see tulemus on see, mis olemise mõnusaks teeb. Elamine on justkui teises hingamises ja enesetunne on klaarim.
14. Sõpradega koosolemine. Need hetked on väärt palju ja aitavad olla argipäevas. Just see heaolemise jagamise võimalus ja kellegile ka heaolemiseks panuse andmine. Panevad end tundma suurepäraselt.
15. Kellegi (võib olla täiesti võõras inimene) naeratama panemine. Ma ei oskagi seda teisiti väljendada. Aga maru mõnus tunne on, kui peale minu sõnade kellegi näole soe naeratus tuleb.
16. Mulle meeldib öelda – Tänan! Või Aitäh! või teha komplimenti (sellist päris-päris mõeldud head sõna).
17. Kui ma otsustanud olen külalisi vastu võtta, siis mulle teeb rõõmu kogu see trall, mis sellega kaasneb kuni sinnamaale välja, kui nad lahkuvad. St mulle meeldib panna inimesi ennast hästi tundma ja siis rõõmustada koos nendega veedetud kvaliteetaja üle.
18. Kirikus või mõnes vanas-vanas hoones istumine ning ruumi kuulamine. Vanades hoonetes on mingi vibratsioon (ma ei oska sellele õiget sõna anda). Annab sisemise rahu.
19. Lõkke ääres istumine ja muusika kuulamine. Need hetked võivad olla koos ja vahel eraldi. Või siis kombineerituna mägedes, metsas ja mere ääres olemisega. Superolemise saab siis, kui rabajärve ääres öösel lõkke ääres istuda ja maailma kuulata. Oeh. See on ilus.
20. Viimane ja absoluutselt kõige olulisem – vaadelda oma lapsi, kui ma nendega koos olen või midagi koos teeme. Teate, see on midagi nii helget, mis võib hinge kinni panna. Nad on osa minust (nad on minu igavik), nad on maailma jaoks valmis, nad on Inimesed, neil on oma maailm ja oma tee. Ma olen suutnud loovida nad läbi karide ja tormide täiskasvanuks ilma suuremate armide ja kahjustusteta. Tunnen rõõmu nii sellest, kelleks nad on saanud kui sellest, et mina olen sellesse oma higi, vere ja  pisarad panustanud. See on Ülim....absoluutselt ja ilma igasugu kahtlusteta. Kui ma seisan nende kolme keskel inimeste seas ja minuni jõuab teadmine, et need on Minu Lapsed....siis saan ma iga kord aru, et ükskõik, mida ma olen oma elus veel saavutanud, siis nende terve hing, säravad silmad ja soov midagi korda saata, on kõige suuremaks saavutuseks minu Elus.

Ritsik! Tänan, et panid meenutama, mis on oluline!