Blogitrollidest ja - kollidest

Eile oli lugemise ja mõtetes uitamise päev. Täiesti irratsionaalne dimensioonidevahele lõksujäänu enesetunne. Ma olen alles kuskil seal ja sisemus ei näita üldse soovi siia reaalsusesse tagasi tulla. Lugesin eile vaheldumisi raamatut John Steele “Vahimehed” ja blogisid. Mingil hetkel kadus reaalsus ära. 

Kuulun nende lugejate hulka, kes mitte ei loe raamatuid, vaid vaatavaid neid: st alustad lugemisega ja siis on ühel hetkel film: ei ole kirjaread, vaid oledki keset sündmusi.  Ja nii ma siis sellest kirjutatud maailmast väljapääsu otsin.  

Arginädal on juba mürinal käima läinud. Olen paar töökõne ära pidanud ja tunnen end tõeliselt lõhestununa. Õnneks on täna nn kirjutamisepäev, seega päris tulnukana kuskil käituma ei hakka. Ronin tasapisi välja kirjapandud maailmadest päris reaalsusesse.

Peale ühe postituse lugemist jäi pähe juurduma Kommijate teema. Jõudsin selleni ringiga ikka tagasi. Mis põhjustab seda verbaalset kõhulahtisust? Milleks on vaja minna kellegi ajaveebi läbustama? Arvamuse avaldamine või arutelu tekkimine kirjutise järellainetuses on igati tervitatav. Kuid milleks lajatada subjektiivseid, isiklikuks minevaid hinnanguid kellegi ajaveebi? See on nagu sõnnikuste laudakummikutega teise inimese elutuppa marssimine.

Ja edasi: marsib Kommija ajaveebi elutuppa, ajab jalad harki ning nõuab, et Blogija tõendeid hakkaks esitama, et muidu ta ei usu. Halloo! Lugeja valik ju - tahad usu, tahad ära usu. Keegi ei pea kellelegi miskit tõestama. Seda liiki Kommijad saabki nimetada Trollijateks või Kollijateks nagu viidatud blogis Autor tegi.  Ajaveebide lugemisega on nagu telekanalitega, kui ei sobi, siis vaheta lehte/kanalit.

Lugupidamine teiste inimeste (sh nende mõtete vastu) algab ikkagi Inimesest endast.  Trollija sisemise ilu teiste ajaveebi paiskamine ei muuda Blogija mõtteid või sisetundeid teisemaks, kaheldavaks või tõendamatuks.

Ja juhul, kui sellel Trollijal/Kommijal on oma ajaveeb, kuhu sarnased omi sõnnikusi kummikujälgi jätmas käivad, siis on maailm ebaõiglane? Meeldetuletuseks – kõik öeldud sõnad ja tehtud teod jõuavad Ütlejani/Tegijani tagasi, aja küsimus vaid, millal.

Head alanud arginädalat!