Laupäev, 10. detsember 2016

Laisa laupäeva uitmõtted

Milline suurepärane võimalus peale kellavaba ärkamist end ringutada ja siis südamerahuga silmad kinni jätta ja edasi uneleda. Pistad varba teki alt välja ja siis sama laisalt kerid end teki sisse kerra. Sirutad käe, haarad telefoni, paned  muusika tasakesi käima ja siis kerid end kõrvuni uuesti teki sisse. Kuulad, kuidas iga noot läbi rakkude voogab.

Unelemisse tekitab pausi pidama jäänud mõte – kohvi tahaks. Saadad mõtte minema ja lased muusikal edasi pai teha. Mõte, mis ära läks, pöördub ringiga tagasi. Aegamisi avad silmad, fokusseerid pilgu ja voolad koos muusikaga tasakesi-tasakesi veekannu juurde ja vajutad kannu tööle. Mingi valemiga avastad end kohvi lõhna tundmast ja laisk küsimus sõnastub – millal see vesi ära kees ja kuidas kohvi tõmbama sai? Vastus tundub olevat ülearune, sest kohv ju on valmissaanud.

Lugesin eile Marca postitust sõpradest ja kuidagi mõte sel teemal minu pähe ärkamisaegse kohvijoomise aegu jõudis. Teine mõte heiastus ka: I&I avaldasid arvamust, et riik peaks kõiki tehtud lapsi üleval pidama. Sellel laste teemal jooksis mu mõte kinni kohas, kus ei leidnud vastust küsimusele, kas riik tegi lapsed, et peaks end kohustatuna tundma? Jätsin selle teema ja pöördusin sõpruse teema juurde tagasi.

Sõbra mõiste on inimeste jaoks NII erineva tähendusega, et sellest võiks kirjutada kogutud teosed. Ja kellegi välise targutamine teemal palju sõpru on Õige või Vale, pole ka asjakohane. Miks peaks keegi end ebamugavalt tundma, kui tal puudub sootsiumi poolt soovitav arv sõpru? Iga suhe või emotsionaalne seotus eeldab panustamist: enda ressursside jagamist (hing, aeg, sõnad jms). Pealegi eeldab sõprus ka verbaalset suhtlemist ja reaalseid kohtumisi. Jajah, mitte graafiku alusel, kuid ikkagi... Ja kui neid juhtub hulkade kaupa olema, siis tekib küsimus, et millisest ajast? Aga Inimesed ongi erinevad. Enda rikutuse või rikkumatuse vaatenurgast mingite hinnangute andmine on jabur ja sogab asjata vett.

Teisalt, kui pole tekkinud selliseid lähedasi suhteid (mis iganes põhjusel siis), kas peaks end kuidagi pahasti siis tundma? Vaevalt. Sõbrad ei olda sellepärast, et sootsium peab seda vajalikuks, vaid see tekib ikka millegi tulemusel.  Pealegi on elu erinevad etapid erineva intensiivsusega ja kui lapsed veel väiksed ning töö- ja pereelu oma osa võtavad, siis sõbrad taanduvadki foonile, ehk siis suhtlemine jääb oluliselt harvemaks ning osad inimesed saavad lihtsalt ajalooks. Elu teeb ise korrektiivid. Need, kes ajale vastu peavad, nendega koos edasi minemine on hoopis parema sisuga.

Mul on paar sõpra, rohkem häid tuttavaid ja siis lihtsalt tuttavad ning inimesed, keda ma tunnen. Tegelikult olen ma üsna sotsiaalne hälvik, st suhtlen harva ja vahel veel harvem. Kuid, kui sõpradel on mure majas või vaja targutada/peegeldada, siis võin seda teha ilmast/ajast/kohast hoolimata, sest nii on VAJA, et olukord laheneks.

Niisama rääkida rääkimise pärast ja kellegiga kokku saada kuskil niisama ei ole kunagi vajalikuks pidanud.  Sotsiaalne hälvik, noh. Mind pole kunagi suurt kõigutanud, mida väline keskkond minust arvab või mida räägib. Vahel paneb kuuldu muigama, vahel olen ka raginal õiglust taga käinud nõudmas, et faktid õigeks saaks, kuid sügavamal tasandil see mind suurt pole puudutanud. Ehk lähedaste arvamused on vahel haiget teinud.

Vähene rääkimisevajadus on ilmselt tingitud ka sellest, et kui tööelus pead palju rääkima, siis oma isiklikus elus eelistad rääkida nii vähe kui võimalik või ma ei teagi. Ma võin ka terve päeva (vahel ka päevade kaupa) täiesti vait olla ilma, et hing kriipima hakkaks. Mul ei ole ei suhtlemise ega avaliku esinemise suhtes mingeid krampe või takistusi; suhtlen vabalt. Lihtsalt oma isiklikus elus olen üsna eraklik ja sootsiumiga suhtlemine on harv ning väga valitud kordadel.

Imestasin oma kontorielus kolleegide üle, kes oma vanemate/elukaaslaste/lastega päeva jooksul mitmeid kordi kliima soojenemise mõttes õhku soojaks rääkisid ilma, et midagi asjalikku oleks öelnud. Kuidas nad küll jaksasid? Ja seejuures veel oma töö-ülesanded tehtud said. Vahel praegugi kohtlaselt vaatan, kuidas inimesed, kes tulevad planeeritud kohtumistele, haaravad äkki telefoni ja liduvad välja rääkima. Et mis mõttes ise paned oma aja kinni ja siis tegeled millegi muuga, pole ju ratsionaalne....

Lastega suhtlemisel mingi ajal arendasin välja terve hulga reageeringuid, mis põhinesid erinevalt moduleetirud “mhmh”idel. Mingil ajal naersime, et selle mitteverbaalse väljendiga saab suure osa vajalikest vastustest antud ilma, et ignoreerimise tunne tekiks.

Täna, kus iga laps eri suunas on, on ühise digitaalse vestlusruumi kasutamine lausa hädavajalik – kogu info ühes kohas, igaüks osaleb, siis kui võimalus/soov on ning ei pea kordama öeldud mõtteid ja kui on vaja ühiseid kokkuleppeid, siis saab need kiirelt.

Üldse on meil või messer või Skype või muu interaktiivne tekstiline infovahetamise võimalus parim. Ütleja saab mõtte teele saata ja Saaja saab enda jaoks sobival ajal reageerida. Kõned on eelkõige inimeste jaoks, kes on teises geograafilises puntkis.

Ja lõpuks tuleb ikka tõdeda, et Inimesed ja nende soovid/vajadused on erinevad. Tore on, kui me nendega arvestaks ja ei laiendaks oma arusaamasid automaatselt kõigile kohustuslikuks normaalsuse käitumise etaloniks.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...