Uitmõtted laste lennuvõime saavutamisest

Viimane pühade-eelne asine esmaspäev on töösse lülitunud. Ootan paari meili ja ei saa ennem miskit edasi teha. Just paras aeg paar mõttevirvendust kirja panna. Kassil on sellel sügisel end komme radiaatorite peale magama settida ja nii ma leian teda end ehmatamast erinevatest tubadest, kui ta minu möödudes Mjäuuuu teeb. Rääkivad radiaatorid, ma ütlen.

Tabasin end igatsemast Noorima Lapse järele. Ta on juba viiendat kuud seal kaugel õppimas. Räägitakse sellest, et kui lapsed lahkuvad, siis jääb kojujäävatele vanematele tühjus ning aeg harjumiseks. Mul ei ole kahju, et mu lapsed ükshaaval maailma lähevad. Vastupidi, see on suurepärane tunne, et nende lennuvõime on saabunud ja nad on suutelised ise hakkama saama. See on ju olnud nende saamisest peale algne mõte olnud. Lihtsalt nostalgilised hetked tulevad vahel.

Mul on täna kodus veel üks Laps, kes ka peagi maailma vallutama suundub. Elamine on harjumuspäratult tühjaks jäänud. Millega kõige pikemalt tuleb harjuda, on see, et arvestama peab aina vähemate asjadega. St et peaaegu kõike saab teha täpselt isiklike tahtmiste ja vajaduste vaatenurgast. See on miskit uut. Aastakümneid tuli arvestada ja kompromisse teha viie või nelja inimeste vajaduste ning tahtmistega. Nüüd piisab suuremalt jaolt vaid endasse vaatamisest, sest too üks, kodusolev Laps, käib kodus peamiselt vaid riideid vahetamas ja ööbimas.

Mingis mõttes on õigus neil, kes on öelnud, et aeg ennem laste saamist ja peale nende lahkumist on sarnane. St kogu aeg on Su enda täita ja ei olda madalstardis lahendamaks probleeme ja vastamaks küsimustele või arutlemaks olukordi, mis nõuavad KOHE lahendamist. See pea 30 aastat on möödunud tagasivaadates kiirelt, aga eks tagantjärele tarkus olegi täppisteadus.

Kui ma kaksikuid saades peale nende esimesi elukuid mõtlesin, et kas ma ikka jään terve mõistuse juurde, siis tänaseks tuleb välja, et täiesti jäin. Mitmikute esimesed kolm aastat on nagu pidevas orkaanis elamine. Kõik toimub korraga ja kogu aeg. Rõõmustamiseks pole palju aega, kogu aeg on vaja midagi teha. Kui need esimesed kiired ajad mööda saavad, siis sealt edasi saab juba nalja ja naeru ka nautida.

Lugu ka: mingil salapärasel põhjusel läksin pea paari-aastaste kaksikutega jalutama ilma käruta ja traksideta. Elasime tol ajal Nõmmel. Hakkasin ristteed ületama ja iseseisvumistujudes olevad rõõmupallid otsustasid käest lahti napsata ning oma teed minna. Ja kui te arvate, et kaksikud ühes suunas liiguvad, siis te eksite. Nagu Browni liikumine. Nägin, et auto tuleb ja seisin paigal, suutmata otsustada, kummale ennem järele jooksen. Autojuht nägi laialipudenenud lapsi ja jäi seisma, endal nägu naeru täis. Tundsin, kuidas minus kobrutas viha, kui ma mind vaatavad naervat juhti nägin. Käratasin, et selle asemel, et aidata, te irvitate teise inimese õnnetuse üle, tulge parem appi! Mille peale autojuht kuulekalt väljus ja aitas need ringikekslevad jubinad kokku korjata. Palusime üksteiselt vabandust ja läksime sõbralikult lahku. Olime olnud maru naljakas vaatepilt, milles ma ei kahtle ka tänasel päeval, kui seda olukorda meenutan. Sain sellest ühest korrast targemaks, et ei mingit jalutamist üksinda kahe etteaimamatu käitumisega pudinaga.

Sellised katked siis tänaseks. Head jõuluootust!