Mõtted mõttepuult (vol teab mitmes)

Mõttepuu on talviselt hangunud olekus. Ilmateade lubas, et miinuskraadid saabuvad. Sellises krabisevas õhus on mõnus päeva lõppedes kodu poole jalutada. Kogu päeva kiirus on otsa saanud ja tunned, kuidas tempo aeglustub.

Igal linnal on oma rütm ja see muutub aastaaegadega ning ka päevas on täiesti tajutav, kuidas tempo on muutumises. Tallinn ei ole elamiseks väga inimsõbralik koht ja paljud ei harjugi selle keskkonnaga. Ilmselt on tegemist sellega, kui sisemine ja väline tempo ei ole kooskõlas. Minu olemist keskkonna vibratsioon ei ole häiri. Saan alati keskkonda vahetada, kui soov on. Pidevas rahulolematuses elamine räsiks liialt.

Unistuste elamine võiks asuda kuskil metsa ja mere vahepeal. Tänapäeval pole suurt vahet, kuskohas see kodu asub. Eesti on nii väike, et võin ükskõik millises geograafilises punktis elada, kui on olemas internetiühendus. Piiranguks võib saada ka transpordi puudumine, kuid on alati keegi, kellelt saaks transporti teenusena sisse osta. Kui mu viimased lapsed on päriselt oma teed läinud, siis võin uuesti mõtteid soojendama hakata.

Kunagi sai elatud keset rabasid ja metsa, kus naabrid asusid kilomeetrite kaugusel. See oli väga sobiv minu olemisega. Mäletan, kuidas vanaema uuris ettevaatlikult, kas ma ikka olen selleks valmis, et isolatsiooni kolida. Aga kuna tollel ajal oli ainus võimalus oma kodu saada nii, et kolid Tallinnast kuskile metsade vahele, siis ma näinud selles mingit probleemi. Kõik minu jaoks oluline (ehk siis perekond) oli koos minuga ja rohkem mind ei heidutanud.

See oli helge aeg. Tuttavad, kes maal akusid laadimas käisid, ei mõistnud, kuidas me ühekuuse lapsega rahulolevalt elame majas, kus on välikäimla ja pole ei vett ega kanalisatsiooni ja esimene arstipunkt asub mõnekümne kilomeetri kaugusel ning meil ei olnud tol ajal ka oma autot. Esimene pood oli viie kilomeetri kaugusel, kuid paari kilomeetri kaugusel parkis end paar korda nädalas käiv autokauplus. Ahjaa, meil polnud ka paar kuud külmkappi.

Aga selle eest oli pea puutumatu, hingematvalt ürgne loodus ja suur maja, mis oli ainult meie kolme päralt. Kanalisatsiooni tegi abikaasa esimesena, sest maru tüütu oli imikuga neid metsikuid kasutatud veekoguseid käsitsi välja vedada. Pesupäevad olid seni tõeline kinomaja, kuni pesemisruum valmis sai. Abikaasa tegi 2x2 meetrise puidust raami, mille vahele pani kile, et hiiglama suures taluköögis uputust mitte korraldada. Ja pesupesemine legendaarse Rigaga. Imikul ei olnud mingeid ühekordseid mähkmeid. Need, mille sugulased saatsid, neid sai kasutada külaskäimisel ja olid hoolega arvel.

Titt magas padusaju ajal magusasti räästa all ja hiljem roomas rõõmsalt peenarde vahel, kui aiatöödega tegelesin ning kui metsas käisime, siis oli kangajupiga selga seotud ja seni, kuni meie metsas asjatasime, siis lesis okstest tehtud pesas ja vaatles maailma. Midagi ei jäänud tegemata ja kuskil polnud ohkimise kohta, et ei saa hakkama. Pigem oli kõik põnev ja iga järgmise etapi valmimine oli puhas rõõm.

Nii et mind ei heiduta metsas elamine. Täna pole ka väikseid inimesehakatisi, keda tuleks transportida tsivilisatsiooni. Selle asemel saaksin pakkuda hoopis oma tillukestele tulevastele võsudele puhast keskkonda ja nende vanematele akudelaadimise võimalust talvise hooaja läbimiseks.

Sellised unised mõtted mõttepuult.