Haigetoast ja mõtterongist....

uks....avamiseks

Tervitused väljaspool reaalsust. Olen kaks päeva sõna-otseses mõttes maha maganud. Käisin eile plaanilises tehnokontrollis. Peale kolme päeva nelja seina vahel oli õues täiesti äraütlemata mõnus olemine. Päike paistis ja õhk oli karge.

Need end hästi sisseseadnud hiired minu bronhides on tekitanud olukorra, kus peale viite meetrit astumist oli vajalik minutiline puhkepaus. Aga kohale ma jõudsin. Kui arst mind köhimas kuulis, siis kamandas ta mu igasugu analüüse andma.

Hea uudis oli see, et mul ei ole kopsupõletikku, vaid sügavale sisseseadnud bronhiit. Hiirte suguvõsa väljakolimiseks kirjutati välja antibiotsikuur ja korraldus magada nii palju, kui ma vähegi oskan. Palaviku kadudes lubati õues jõudu kogumas käima hakata. Ma ei mäleta, millal ma viimati bronhiiti põdesin, oma seitse aastat tagasi kindlasti.

Teine hea uudis oli ka: vähimarker veres alaneb jõudsalt ja kui järgmise nädala proovid mind terveks tunnistavad, siis jätkan tabletikeemiaga. Nii et igati head uudised. Eriti tore on see kohustus palju puhata ja magada. Mul üleeile käis korra mõte peast läbi, et peaks miskit asjalist tegema, aga siis tuli uni ning nii see mõte üksinduse kätte ära surigi.

Lugenud olen ka. Blogisid ja leidsin suurte tüdrukute järjekordse muinasjuturaamatu: B.Erskine Fööniksi laps. Ja Võõramaalase uued raamatud on ka Ellus olemas. Vahelduseks on hea lugeda neid muinasjutte. Tead, et hea võidab alati ja põhitoon on helge.

Kui haigust saab puhkuseks nimetada, siis olen totaalsel puhkuselainel. Ilmselt pean oma plaanitud väljaskäimised ka edasi lükkama, sest sellises olemises ei ole mõttekas kodust kaugemale minna. Ju siis sellel korral sedamoodi.

Maailm on minust kaugel. Nii kaugel, et kohati tekib tunne ajatust olemisest. Mõtteronge on ka ülimalt vähe. Niikui pikali viskan ja silmad sulen, nii paar minutit hiljem olen sujuvalt unedemaal. Üks viimasemaid mõtteronge, mille sabas sõitsin, oli seotud Marimelli arusaamisega sisuturundusest. St mitte konkreetselt tema isikust kui sellisest, vaid taolisest mõtteviisist.

Andkem teadaolevatele asjadele uus nimetus ja kohe on uus, usaldusväärsem ning toekam jume. Ja millegipärast püütakse luua muljet, et see ei ole reklaam, kuid samas kirjutatakse, et blogi on sissetulekuallikas. Mis selles siis paha on, kui oma blogiga püütakse kasumit teenida? Selles kogu äritegemise mõte ju ongi. Ja mis vahet seal on, millise formaadiga lugejat ostma püütakse? Oluline peaks olema ostjate arvu suurendamine, mitte seletamine, et sisuturundus on tõsiseltvõetavam vorm, kui pelgalt reklaam stiilis, osta, sest on parim...

Selliseid vastandlikke sõnumeid avaldades tekitatakse rohkem mitteusaldusväärsust, kui sellega, et osta seda või toda, sest mulle meeldib vms. Tarbimist ei saa suurendada läbi sõnumi sisu, et tegelikult ma ju ei reklaami, vaid ainult kirjeldan kasutamist. Kui sõnumi edastaja ise ka kindel ei ole, millega ta tegeleb, siis miks peaks potentsiaalne ostja tundma soovi pakutavat asja osta? Pigem siis juba jätta ostmata, kui avaldaja ise ka kindel pole.

Sotsiaalmeedial (sh blogide) vahendusel turundamise õpetamisega tegelevad paljud äriühingud ja inimesed, kes oma blogidest tahavad turunduskanaleid teha ja käivet suurendada, võiksid esmalt tegeleda teadmiste omandamisega. Ei piisa ainult blogi visuaali muutmisest. Kuigi potentsiaal on ju ometi olemas, kuid keskendutakse millelegi muule. Nukker, teisalt õppetund. selliste olukordade kohta oli vanarahval ütlemine, et sööb, kuid salgab.

Aga see selleks. Lähen teen üks uinak ja vaatan, milline järgmine mõtterong mind endale sappa püüab.