Pühapäev, 3. detsember 2017

Aasta lõpetamisega alustamine ja ristteed...

netiavarustest
Peagi saab järjekordne aasta purki pandud ning ajaloosahvrisse saadetud. Vaatasin, mida ma eelmisel aastal samal ajal mõelnud olin ja pean tõdema, et sama seis on ka täna, st teema aktuaalsus pole kadunud. Ilmselt sisemise tasakaalu küsimus ongi ajatu. Keskkond võib muutuda, kuid sisu on sama, st dekoratsioonid võivad vahetuda, kuid olemust see ei muuda.

Mõnus aeg see aasta lõpetamise aeg. Laisa pühapäeva hommiku saateks tuli raadiost ohjeldamatus koguses jõulumuusikat. Lund enam pole, kuid mõte kuuse tuppatoomisest püsib. Sellel aastal olen targem olnud ja oma tempo mõistlikuna hoidnud, nii et peagi saab kleebi-liimi-lõikamist harjutada.

Kudunud olen ka. Ükspäev koju tulles tundsin, et tuul tahab kõrvad peast ära viia ja tulemuseks tuuseldasin oma lõngavarudes ja kudusin nn munakooretüüpi patentkoes mütsi. Siis loomulikult tekkis vajadus ka samasuguse salli järele.

Mul on mingi kiiks, et müts ja sall või müts ja kindad peavad samast lõngast olema. Sama kehtib käekoti ja jalanõude värvi suhtes. Äärmisel juhul sobib ka nii, et käekott on salli ja kinnastega ühte värvi. Teagi, kus ma selle kiiksu saanud olen.

Anyway, kui salli ka valmis saan, siis teen komplektist ka pildid ja jagan. Vähemalt endal tulevikus hea meenutada. Aga nende kudumistega on nii, et ühe hooaja kannan ja siis saavad nad reeglina uue omaniku. Ikka on keegi, kellele need meeldivad ja ma saan ju alati enda jaoks uued teha. Pealegi on lõngapoes igal hooajal uued ja huvitavad lõngad, mida ma siis vahel endale oravamoodi koju tagavaraks varun.

Väheke mu mõttepainetest ka. Sain pakkumise, et ma oma väljatöötatud õppekava koordinaatoriks hakkaksin. Ahvatlus on suur, kuid otsuste tegemine pole nii lihtne miskit. Arvestades seda, et ma saan täie teadmisega planeerida oma tegemisi kvartali kaupa, siis tundub kuidagi vastutustundetu võtta see pakkumine vastu. Samas nad ju ka teavad, mida nad tegid, sest ma pole oma sisemise ilu seisundit ka varjanud. Pidime järgmisel nädalal sisulise läbirääkimistega tegelema. Elame-näeme.

Teisi põnevaid pakkumisi on ka. Lugesin ennist blogisid ja tundub, et paljudel on ristteedel seismise koht, et enda jaoks sobivaid valikuid ja õigeid otsuseid teha. Aah, ma sukelduks joonelt tehtud pakkumistest kolme, kui....seda metsa ees ei oleks. Samas ütles ka õpetaja  Laur, et kui tervet ei jaksa, siis tee pool, aga tee seda korralikult. Ja nii ma siis targu ja tasapisi enda sees neid valikuid lahti harutan ning sobivust testin.

Ja neid uuringutulemusi pole ikka veel. Kirjutasin raviarstile, et kus on... juba kaks nädalat saab esmaspäeval uuringutegemisest mööda. Viimased kolm tulemust on saabunud kümnendal päeval, sedakorda ei miskit. Mitte, et see oluliselt miskit mu elus muudaks, kuid ravi määramise puhul pean arvestama haiglapäevadega ja see teadmatus täna segab mul oma tegevusi kavandada. Teisalt, egas mul muud üle jäägi, kui ootamine. Ja ei need tulemata jää ja eks siis korraldab logistika ringi. Tüütu vaid see ootamine. Kuna tegevusi piisavalt, siis väga ei paina ka see ootus.


Räägitakse, et päkatsid on ringi käima lastud. Pange siis kenasti sussid valmis, kui mõni neist juhtub läbi käima, siis on kuhu üllatus jätta! 

4 kommentaari:

  1. Kass on neetult mõnusa olemisega sel pildil! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. aaah, need kassid, need kassid....need maiad olemised ja pilk täis teadmisi. selle pildi valisisin just selle olemise pärast. meenutab kohati mu kassitaati, kes karvab, et inimõigused kehtivad ka loomadele ja õigus eneserääraltemisele on piirideta ning lähtub vaid tema sisemisest äratundmisest:)

      Kustuta
  2. Mul kahjuks enam kassi pole(elu korraldas ta minu juurest ära). Aga ta õpetas mulle üht, et minu jaoks(kes ma arvasin, et olen 100% koerainimene) on kassid suurimad zen-õpetajad. Paneb lihtsalt mõtlema, et miks ta minu juures nö "ära võeti". Ma oleks tahtnud veel palju end treenida lasta. Aga ei. Küllap tema viimane, ja kõige mõjuvaim, õppetund mulle oligi lahkumine :)
    Nüüd on mulle jäänud akna taga linnud ja üks pisike hiireke, kes tiivulistest üle jäävat pimeduse varjus nakitsemas käib.
    Aga jah, see kass oli (ja on endiselt) mu elu eesmärk. Jõuda tema "tasemele" - olles zen :).
    Veider, et selle kassi puhul ma aksepteerisin teda sellisena nagu ta oli. Inimeste puhul ma seda ei suuda. Ja kuigi kassil oli kapriise ja muid "boonuseid" oluliselt rohkem kui mõnel naerataval inimesel...uskusin ma just sellesse kassi.
    Hmm...kas tõesti oligi see kass mu õpetaja...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma arvan, et kõik inimesed/lemmikloomad, olukorrad jms on meie elus põhjusega, kes/mis õpetab meid ja kellele oleme ise õppetunniks.

      aga kassidega on mul oma suhe, ei saa salata. neis on müstikat. ja nende isepäisus ja samas hoolivus jnejne. ja miimika ja kõne ning kehakeel ... aah, see lemmikute ehedus on võrratu.

      mul on olnud ka koeri, üks huvitavam ja põnevam ning toredam kaaslane kui teine. viimane neist, chow-chow Mõmmi, oli muidugi eraldi kogemus. ma pole siiani enda jaoks selgeks suutnud mõelda, kas ta ikka oli koer või oli karu ja kassi kombinatsioon:)

      kusjuures ma ei ole kunagi suutnud teha valikut, kas olla koera- või kassiinimene. minu jaoks puudub selgitus või vajadus või ma ei oskagi seda sõnastada. minu arust ei saa neid võrrelda.

      huvitav tähelepanek see, et lemmikloomi me aktsepteerime kogu nende olemuse ja omadustega ning inimesi väga mitte. mõtteaines:)

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...