Reede, 1. juuli 2016

Heietuste jagamine

jagamine
Esitasin endale küsimuse mõned ajad tagasi – miks ma oma heietusi avalikustada otsustasin? Teatavasti küpsevad kõik mõtted jupp aega, ehk siis nagu öeldakse, et mõte teeb pähe pesa. Kirjutamine on vabastav, lausa teraapiline, ka nn sahtlisse kirjutamine. Kirjutiste avalikustamine jällegi on rohkem enesedistsipliini nõudvam ja ka vähem emotsionaalne, ehk siis toimib enesetsensuur.

Miks ma ennem pole neid avalikustada soovinud – see oli kohe järgmine küsimus. Ju siis polnud Aeg selleks küps. Kõik asjad juhtuvad Õigel Ajal ja kui forsseerida, siis ei tulemus enda jaoks piisav ja teiste jaoks on see vaid infomüra.  Väga asjakohane tundub meenutus, et mõte saab sõnaks ja sõna saab teoks.

Kohe tuli järgmine küsimus – miks ma seda ajaveebina teha tahan. Ajaveeb on tore leiutis. Hulka toredam kui need sigri-migri portaalid, vähemalt minu jaoks. Mul on võimalus rahulikult mööda postitusi edasi-tagasi kulgeda ja jõuan Inimesele lähedale. See on nagu avatud digitaalne külalistetuba. Lugeja on sinna teretulnud ja oodatud. Kogeme seda, mida meiega jagada soovitakse, samas ei muutu külalised kunagi koormavaks ja neid ei saa kunagi liiga palju. Kui miskit jääb kummitama, siis saab alati juurde küsida.

Kui ma enda juurde ringiga tagasi jõuan, siis viis aastat tagasi otsisin mööda küberavarusi neid kogemusi, mida jagaksid inimesed, kes on ise või kelle lähedased on selle Karmi Tõve Hambus.

Mind huvitasid mitte niipalju need ravi kirjeldused (mis on kindlasti olulised), kui just nende inimeste mõtted, muljed ja emotsioonid, ehk siis see nn inimlik mõõde. Kindlasti ka infot selle kohta, mida ükski arst kunagi ei räägi.

Ma ilmselt ei olnud piisavalt hea oma otsingutes ja peale vähifoorumi ma suurt ei leidnudki. Mingeid artikleid kannatuste kohta ja selle kohta, kuidas X aastat on kõik väga hea olnud, kuid see oli ka kõik.

Sellel kevadel lugesin läbi nii Lea Dali Lioni raamatu Saagu valgus ja Vahur Kersna kirjutatatu Ei jäta elamata. Mõlemad raamatud meeldisid väga. Neis oli hea sõnum – ära istu maha ja oota, et keegi tuleb ja teeb kõik heaks, vaid ilma omapoolse panuseta on seda võitlust raske pidada.

Ma arvan, et selliseid kirjutisi on väga vaja. Nii neile inimestele, kes ise lahingute pidamise faasis on, kui ka kõigile teistele, kellel pole selle haigusega mittemingisugust kokkupuudet. Pealegi ei olda tolles olemises ka väga aldis oma sisemaailma lähedastega jagama, sest tunned, et neil on niigi keeruline ja raske olla selle Võitleja läheduses.

Ilmselt minu vaade on subjektiivne, sest mu kõrval neil aegadel ei ole olnud Kaaslast, kellele toetuda. Ka vanemaid, kes osa koormast kanda võtaks. See Ilmasambaks olemine on niigi väga energiamahukas olemine. Ja seda koormat ei saa panna laste õlgadele. Just seda sisemist olemist. Lapsed vajavad eelkõige turvatunnet, armastust ja kindlust. Olme jagamine on teine teema. Mu lapsed on saanud palju Harjutusi Iseseisvaks eluks ja nad on selles väga edukad olnud.

Kui olla Varjudemaal, siis vahel on tunne nagu elaks vaakumis või teisel planeedil. Ma ei mõtle siin perekonda ega lähedasi inimesi, vaid Inimesi, kellega töö-alaselt või sotsiaalsel tasandil kokku puutun. Nad justkui ei oska olla. Tahavad, aga kahtlevad, kuidas oleks ÕIGE ning siis tõmbuvad hoopis eemale. Isiklik kogemus ütleb seda, et kui peale sellist kohmetuse äratundmist otsekoheselt öelda - halloo, ma olen jätkuvalt samasugune nagu ennem seda diagnoosi; minult ei ole ära võetud ei huumorisoont ega väljendusvabadust, siis see teeb kohe olemise lahedamaks. Puudub vajadus seda inimest kohelda nagu haruldast muistist, miks kohe juppideks puruneb, kui vähe tugevamalt hingata.


Nii et Armas Lugeja, kui Sind jäävad kummitama mingid küsimused, või on Sul häid soovitusi või soovid oma kogemust jagada, siis on need teretulnud. Jagamine on oluline, see jääb kogukonna teadvusesse.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...