Kolmapäev, 16. august 2017

....keeraks õige teise külje või paneks pea liiva alla?

Lugesin üle pika aja raamatut Umberto Ecolt, nimega  “Olematu number”. Mind Eco raamatutes lummab sõna valdamine. Loed ja tunned, kuidas kirjapandu lugedes mitmeks mõtteks laiali hargneb. Selle raamatu puhul tekkis tunne nagu oleks lugenud Orwelli 1984 ja Franz Kafka Lossi lõimitud teksti, mille keegi on tänapäevasesse võtmesse kohendanud.

Kui 1984jas kirjutatakse usinasti ringi ajalugu vastavaks aja nõuetele, siis Olematus numbris kirjeldatakse uudiste tootmist selle eheduses lehes, mida pole olemas ja toimetuse eesmärk pole mitte üldsegi ajalehe väljaandmine. Toimetuse reaalsete ajakirjanike ja töötajate arutluskäigud, kuidas ja mida ajalehes (mida olemas pole) kajastada, on suurepärased ja panevad mõtlema, kuidas meedia kujundab inimese mõttemaailma, arvamusi ja hoiakuid. Teema jätkas peas ketramist, kui lugesin täna Dreamgrow postitust Tajuvead: kuidas mõtlemise ja otsustamise mõistmine aitab rohkem müüa.

Inimestega manipuleerimine on teatavasti taunitav. Loomeinimesed on aegade jooksul loonud palju teoseid, mille vahendusel edastatakse inimestele sõnum selle kohta, et see ei ole inimväärikas tegu. ....ja ometi elame me igapäevaselt maailmas, mille alustalad koosnevad inimestega manipuleerimisest. Manipulatsioonitehnikaid kasutame kõik, kes vähem, kes rohkem, kes teadlikult, kes alateadlikult. See nähtamatu piir, kus hea tegu muutub halvaks, on imeõhukene.

Mida aeg edasi, seda enam taban end mõttelt, et Aeg nõuab meilt aina enam mõtlemist ja enda jaoks arukate otsuste tegemist. Ühelt poolt pidev võimaluste paljususe laienemine tekitab teiselt poolt olukorra, kus inimesed on pidevast valikute ja otsuste tegemisest tülpinud. Seda kinnitavad ka ultra-parempoolsete vaadete süvenemine ja nende väljendamine noorte seas.  Tõsi, Inimest tema enda eest ei saa keegi kaitsta, kuid Inimesi ei õpetata elama. Mitte ainult lastekodust nn päris ellu läinud noor ei ole abitu. Sama abituks osutuvad üldjuhul ka ülejäänud noored. Ühelt poolt on neil teovõime ja vastutus oma tegude eest, kuid nad ei ole võimelised hoomama vastutuse tagajärgi. Aga suurlinna tuled on ahvatlevad...

Vabadus tundub olevat magus vili vaid siis, kui ta keelatud on. Me vajame piire. Piire, et tunda end turvaliselt. Vajame kindlustunnet, et suudaksime mõelda ka Maslowi püramiidi ülemiste tippude saavutamisele. Kui ikka kogu aur läheb füüsiliste või turvalisusvajaduste rahuldamistele, ei ole energiat eneseteostusega tegeleda.

Eile kuulasin PISA testi looja Andreas Schleicheri videoloengut sellest, kuidas haridussüsteemi efektiivsemaks muuta, et me tulevik oleks elatav. Selles sõnavõtus väljaöeldud mõtted haakusid eelnevalt kirjapanduga.


Miks on nii, et üldjuhul inimene stagneerub heaolus selle asemel, et areneda?

8 kommentaari:

  1. V-o on see lihtsalt liigipõhine omapära? On ju läbi ajaloo olnud väga ja väga tarku mehi/naisi, vaatamata sellele rühmab suur osa elanikonnast endiselt nagu keskaegsed orjad oma töötunde täis. Veidi kohatu võrdlus ehk, aga nii nagu 99% puudest ei kasva pikemaks kui 100m - v-o on samamoodi inimliigi siseselt piiratud vaimne areng :) Jah, on siin-seal mõni "hiiglane", aga keskmiselt ei ole puud vaatamata oma suurele vanusele siiski üle 100m. Sama inimkonnaga, kuigi on olnud ja on ehk tänagi väga vaimselt arenenud tegelasi, ei ole see viinud meid kuhugi eriliselt kaugele/kõrgele. Tõsi, aina enam on neid, kes suudavad lisaks söögi, sooja ja ulualuse muretsemisele tegeleda millegi muuga. Aga endiselt - enamus neist rahmab mööda ilma ringi kogemuste,asjade ja emotsioonide näljas. Ehk siis isegi neil, kel oleks võimalus, ei kasuta seda ja endiselt ei ole seda võimalust enamusel.
    Ehk siis äkki on see liigipõhine omapära :)?
    (ps. ilmselgelt on tegemist võrreldamatute asjadega, aga võrdlesin siiski :)
    Ja v-o on see kõik vajalik terviku toimimiseks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. eks erandid kinnita alati reeglit. kuid jah, peavool paneb kohati mõtlema, et miks ikkagi niipidi? laiskus ja mugavus on toredad küll, kuid asendustegevused olemist paremks ei tee ja edasi ei vii.

      tänapäeval peetakse nn heaks tooniks, kui esitlemisel kasutatakse näitlikustamiseks pealtnäha nn võrreldamatuid ühikuid/liike vms. pidi värvi lisama ja tähelepanu tõmbama. aga kas see just asjakohane, on....antud kontekstiks isegi sobib, sest ükskõik kui palju ja häid võimalusi valikutena meie ees pole, me lihtsalt ei näe neid, kui me selleks valmis pole. ja eks ole taimedega ka nii, et kasvu keskkond võib olla ülisoodne, kuid ega sealt rohkem tulla ei saa, kui eeldusi on. ehk siis arendada saab seda, mis olemas on.

      suure pildi vaates loomulikult võib tõde hoopis teine olla. teisalt - suur pilt koosneb paljudest väikestest ja kui kriitilises massis väikseid detaile muuta, siis muutub ka suur pilt. ja kokkuvõtteks võib tõdeda, et maailma muutmine algab endast.

      palju head!

      Kustuta
    2. Täiesti siiralt - ma ei ole kursis sellega, mis tänapäeval kombeks on või mis lisab rohkem värvi(mitte et ma vahel ilu nimel ei kipuks liialdama:).
      Taoline võrdlemine on mulle omane olnud pikemat aega ja küllap ma kompenseerin sellega oma küündimatust tuua täpseid ja tabavaid näiteid. Mulle on alati meeldinud üldistada - kuigi ka seda peetakse kohati heaks, kohati halvaks. Et mine võta kinni. Ma ise arvan, et üldistada võib ja pahatihti ka peab. Oluline on seejuures jätta ruumi erandite jaoks, neid mitte unustada. Tõsi ta on, et kuidas asjad nö tegelikult on - pole mul aimugi. Niisama häman siia-sinna.
      Antud juhul pidasin ma silmas ennekõike pelgalt seda osa inimese ja puude vahel, kus mõlemad võiks kasvada taevasse, nii otseses kui kaudses mõttes - ometi ei ole seda teinud kumbki. Tõsi, puudel on omad peened biloogilis-füüsikalis-kemikaalsed põhjused, miks kasv teatud maal lõppeb. Ja no inimese küündimatus :D see on omaette ooper.
      Sarnaselt on ka see "tõde" - kõik algab endast - olnud inimkonnaga pikka-pikka aega...see on toonud meid ikkagi tuumasõjani :)
      Aga samas, kas Sa kujutaksid ette maailma, kus kõik oleks zen'id, või kõik oleks sõjardid, või ärimehed, või vaesed?
      Huvitab on, et - oli keskajal rikkus 1 protsendi käes, on seda ka nüüd infotehnoloogia ajastul. Mis on muutunud? Veidi väline, aga sisult on minu tagasihoidlikul hinnangul kõik suht sama. Ja miks? Seda ma ei tea, aga see pole juhus :) mulle tundub vähemalt nii.

      Kustuta
    3. Oleme pööraselt kiires muutumisajastus. Inimvõimekuse piirid muutustega kohanemisel on proovile pandud. Liiga palju muutujaid ja liiga palju muutusi pidevalt. Ühe muutumisega kohanemisel on juba X arvu muutustega vaja kohaneda. Inimesed on nn pidevas ristlainetuses. See on psüühikale karm ja tekitab alateadlikku inertsust.

      Kui näide ilmestab ja aitab öeldust paremini aru saada, siis ongi ju asjakohane näide, ükskõik kui seostamatu see algselt ei tundu olevat. Ja erandeid on alati ja igas asjas. Loodusseadused.

      maailm oma mitmekesisuses on ilmselgelt mingitel põhjustel. see on hea. kui oleks kõiõk ühesugused, siis hääbuks liik. evolutsioon ja toimivad protsessid on sellise tulemuse andnud. olen aru saanud, et jama tekib siis, kui äärmused prevaleeruma hakkavad ja peavoolust saab erand.

      mind kummastab ajuti, et inimene ei viitsi heaolutingimustes neid eeliseid ära kasutada, mis olemas on. Muidugi ei kasutata sadat protsenti kõigest kõigi poolt kunagi (jällegi loodusseadused), kuid homse mugavuse nimel võib ju täna tibakese rohkem panustada.

      jah, inimkond on oma baasolemuselt jäänud samaks, mis aegade hämarusel, olenemata neist keskkonnamuutustest ja heaolutasemest. see üheprotsendiline (aegade jooksul kuni viiene, valdkondade lõikes ka kuni kümme või kakskümmned) erand või jaotus oli, on ja jääb. juhuseid ei ole olemas. vahel on ahel põhjuse ja tagajärje vahel lihtsalt liiga pikk ja sestab ei suuda seostada. kuid ka see on loodusseadus, et igale aktsioonile järgneb reaktsioon.

      ma vahel satun juurdlema selle üle, et keskkond meie ümber muutub aina keerukamaks ja eeldab inimeselt aina rohkem, kuid inimene ei muutu samas tempos ja et mida sellised ühtlustamata arengud endaga kaasa võivad tuua?

      Kustuta
  2. "Miks on nii, et üldjuhul inimene stagneerub heaolus selle asemel, et areneda?"
    Oh, ei ole päris nii. Inimene stagneerub siis, kui ta tunneb, et sein on ees, mitte midagi ei ole võimalik enam muuta. Kui head enam paremaks teha pole võimalik ja kui halb jääbki halvaks.
    Erinevus on ehk vaid selles, et kui on "as good as it gets", siis inimene üritab vähemalt status quod säilitada. Vastupidi: kui on käes halva "tipp", kus kõik on pime, keegi ei hooli, head teekaaslased ei ole kohal ja halvad on kohe eriti kohal, siis ei tee ses olukorras olija enam mitte midagi. Ta lõpetab, jääb sinna, kuhu ta jõudnud on.
    Vaatavad kaks inimest teineteist, ühel on nii hea, et ta kardab sellest ilma jääda ja teisel nii halb, et ta näeb ainsa võimalusena olukorra veel halvemaks minemist. Heaolu pinnal hõljuja näeb, et "võta pisut paremale, sa oled lihtsalt kivinuka taga kinni!", Aga öelda, veel vähem kätt sirutada ei julge,sest äkki see teine veab teda kaasa. Pimeduses kinni olev inimene jälgib teda ja tahaks omakorda teisele öelda, et "vasakul on VEEL PAREM võimalus," aga milleks..keegi niikuinii ei hooli.
    Omas olukorras tardunud, stagneerunud, tarretunud on ju mõlemad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ses mõttes muidugi. kui sein on ees, siis on peatumise koht. mu isiklik arvamus läbi kogemuste (nii positiivsete kui negatiivsete nn seinteni jõudmises) on selline, et see olemine ei ole lõputu. see olemine muutub vaevavaks. kusjuures mõlemas olukorras. see lõpmatu õndsus tekitab tunde, et olemine hakka hallitama ja hakkad uurivalt ringi vaatama, et hea küll, õndsus õndsuseks, aga edasi... negatiivse seinani jõudmisel tekib minus mingil hetkel tunne, et krt, kaua võib, see ei saa olla igikestev, peab olema lahendus...

      kui jõuda olukorrani, kus ühel on liiga hea ja teisel liiga halb ning hirmutont närbi sees (ükskõik kummal siis või mõlemal korraga), siis...ma arvan, et taoline olukord ei kesta kaua. kui kumbki edasisi samme ei tee, siis tekib mingi väline olukord, mis plahvatuse tekitab....võiks võrrelda äikese-eelse olukorraga. varem või hiljem toimub plahvatus.

      kuigi jah, kui õndsas olemises olla, siis on kõik nii leebe, nii leebe ja see tumedamas olemises inimese väljasikutamine ei tundu vajalikuna ja mustas nurgas seisva inimese poolt vaadatuna tundub see õndsuses heljuv inimene niigi nagu soola haavale riputamine... sellise olukorras ehk sõltub kõik isiksuseomadusest ja nende inimeste lähedusastmest.

      hoolivus - vot ma arvan, see on see kriitiline faktor, millest lähtudes inimesed kaasinimeste osas tegudele asuvad. kui ma ikka oma lapsi või inimesi, kes mulle korda lähevad neis aukudes vaevlevas näen, siis ükskõik, kui õndsas olemises ma ulbin, siis ronin ma sealt pilve pealt alla. teistpidi ka. kui ikka liiga õndsaks kätte ära läheb, siis tuleb maale lähemale tuua ja mõni uus vaatenurk kätte jagada.

      oeh. eks lsuures pildis pole miski igavene ja kõik on igaveses muutumises. Oleneb vast sellest, kui suurt pilti ollakse võimeline nägema.

      aga mu algse mõtte juurde tagasitulles, et mugavustsooni kinnijäämine võib ohtlikult lõppeda. ja veel, milleni mu mõte on peale kirjutamist jõudnud (jälle), et kõik saab alguse indiviidi seest.

      Head!

      Kustuta
  3. Ah, see pole mingi tark jutt. See on lihtsalt nurk, kuidas ma elu ja ennast selles näen. Nii palun seda vaadatagi...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mis on üldse tarkus? eksole. ja tarkus ei ole mingi kivisse raiutud mõiste. mulle endiselt meeldib tarkuse mõiste läbi infoteaduse maailma - tarkus on oskus kasutada oma olemasolevaid teadmisi ja kogemusi, et kiiremini ja vähema ressurssidega seatud eesmärgini jõuda. seega, ongi tarkus see, kuidas me enda jaoks asju toimetame.

      mul on siiralt hea meel, et võtsid vaevaks sõnu kirja panna ja et need minuni jõudsid. me saame jagada oma kogemusi, nägemusi ja mõtteid. arutelud on väga mõnusad. Tänan!

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...