Kuldse kesktee otsimisest laineharjal

rahuline kulgemine keskteel...õppimisekoht!

Pole ammu ühtegi kirjajuppi reedeti avaldanud. Reede on arginädala lõpetamine magus päev. Saab teha kokkuvõtteid ja panna kokku järgmise arginädala sisu. Homme tuleb ka veel mõned loengud pidada, kuid laupäevasel päeval on teine rütm.

Sellel, suvest-suveni töisel, aastal on põhirõhk loengutepidamisele läinud. Ilmselt tundus see suvel paanikahoogudest ülesaamisel ja füüsise taastumisel kõige peamine rahavoogude allikas olevat. Mõttejupid peas ürgsest hirmust tahavad veel sõnadeks saamist, kuid ühel homsel panen need kirja.

Eestlaste ja inglaste lemmikteema on ilmselgelt ilm. Päikeselise ilmaga tuleb tahtmine jalutada. Lihtsalt liikuda ja tunda, kuidas päike pai teeb, panna selg vastu puud ja vaadelda okste liikumist päikeselaikudes. Enda sisse tuleks ka sügavamalt kaevuda, kuid jätan selle suvisesse aega, kui tempo aeglustub. Kuskile suvesse peaks mahutama paar nädalat täiesti tegudevaba aega.

Mul õnnestub kuidagi ikka ja jälle mööda äärmuseid oma toimetustega käia, st hõivatus on kas väga suur või pole üldse. Selles osas olen ma tasakaalukunsti saavutamises ikka täielikult algaja. Laine alguses annan endale lubaduse, et püsin rahulikus kulgemises ja siis mingi hetkel avastan, et laine on tõusnud ohtliku kõrguseni. Kuna järsku tempomuutumist ei toimu, siis ilmselt seetõttu ei taba õigel ajal EI öelda või on pakutu nii ahvatlev, et see EI ei tule pähegi. Ühel hetkel lihtsalt saan aru, et kõike on palju saanud. Siis tuleb mõistus jälle koju ja toimetan paari-kolme kuuga tempo õigeks....ja seda järgmise laineharjani. Kassile omane mängimisrõõm ja uudishimu on see, mis ajalained vahutama ajab. Peaks uimasem ja tuimem olema, siis oleks ka elutempo lahjem.

Kaamos kirjutas ka, et ei tea, kas nutta või naerda, et võtaks parema meelega selle halli tooni, aga vat...ei õnnestu. Hallides toonides olemine on ohutum, mugavam, märkamatum, kuid ka tulemustevaesem. Samas, kas alati on vaja midagi saavutada. Ikka pean neid laiu õlgu vaatama ja meenutama vanaema öeldut, et kelleltki ei nõuta rohkem, kui ta kanda jaksab. Minu vastus aega jooksul on samaks jäänud – palun kitsamaid õlgu.

Kui end laineharjalt leian, siis ütlen alati vähemalt korra, et aeg on andmesisestajaks hakata. Hea, kindel, rutiinne ja mugav töö. Ei murra ei konti ega olemist. Teed oma hulgad ära ja valmis. Hing ja mõte tegeleb enda jaoks sobivaga ja ei mingeid loomingulisi paineid. Siis hüüab kuskilt sügavustest see nn Teine Mina, et segaseks oled läinud või..nädal, maksimum paar ja siis otsid väravat, mida enda järel kinni panna.

Mõõdutunde näidiku seadistamist tuleb veel palju õppida. Just selles etapis, kus juba Elu Kiirteel tuiskad, et ei võta pardale lisaks veel midagi, mis hinge kinni mingi aeg hiljem veab ja ei lase tegemistest täit naudingut saada. Sellega on nagu mitmikute kasvatamisega. Kõike on nii palju korraga, et kogu nautimise aeg saabub aegviitega.

Nii et äärmustega on alati häda...kuldne kesktee on see, mis sisemise rahu annab. Head Leidmist!