Aeganõudvad ja tüütud tegevused

netiavarustest meeleolu looja

Peale laiska päeva alustamist otsustasin veidi asjalik olla. Terve hunnik pisiasju, millega igapäevaselt ei tegele, vajasid toimetamist: kapi ja riiulite koristamine näiteks; talve sallid, kindad, jalanõud ja riided tahtsid suviste asjade vastu vahetamist. Koridor meenutab juba pikemat aega sajajalgse pesa ja seda hoolimata sellest, et on kaks jalanõude riiulit ja terve rivi mahub ka üleriiete esikukappi.

Pole ju teab-mis Mount Everesti vallutamine, kuid ikka jõudis päev õhtusse ennem, kui kogu mõeldu tehtud sai. Kapi ja riiuli koristamine osutus oluliselt ajamahukamaks ja väsitavamaks kui esialgu tundus. Leidsin näiteks nelja telefoni karbid. Telefone endid pole juba vähemalt  neli aastat, aga millegipärast seisid karbid ikka kapis. Ju siis silma ei häirinud ja ruumi ka polnud juurde vaja. Kapi ja riiuli koristamine päädis sellega, et panin pesumasina käima ja mõtlesin, et väike uinak ei tee paha. Kohtusin reaalsusega paar tundi hiljem.

Sallid on eraldi teema. Kuna ma üle kaheksa kuu neid rõõmsasti mitte ainult kaelas ei ole kandnud, siis on neid PALJU. Selgus, et mul on sallide jaoks esikus korv, kapis sahtel, riiulil kaks jaotist ja lisaks riidekirstus ka mitu kotitäit. Võin vabalt poe avada. Leidsin päris mitu üksikut kinnast, mille paarilise asukohast pole õrna aimugi. Peale kuivamist ja triikimist, tuleb kriitilise pilguga inventuur teha.

Viskasin ära paar paari saapaid, mille kohta olin talve alguses vande andnud, et ma EI kanna neid rohkem, kui selle hooaja veel. Tundsin end paljajalgsena, kui olin tiiru prügikasti juures ära käinud. Leidsin üleriiete ruumist kaks paari täiesti uusi saapaid, mille olin ostnud ilma jalga proovimata ja mis ei ole minu jaoks. Sügisel pean neile omanikud leidma. Täna rändasid nad jalanõudekirstu. Jalanõusid talvekorterisse pannes avastasin, et mul on viis paari sügis-talviseid jalavarje ja paanika paljasjalgsusest hajus (õnneks).

Pool kapist, kummut ja teine riiul on veel koristamata, riidekirstu põhjani pole ka jõudnud. Ma parem jätan need homseks. Kui ma homme tubli olen, siis lisaks pesen kolm ja pool meetrit köögiakent ka ära. Väljavaade pole enam nii klaar kui võiks olla. Teiste akende peale ma parem ei mõtlegi ja need ei häiri veel silma ning pikk suvi on ka veel ees.

Tunnen end samas seisus nagu Kaamos kirjutab, ehk siis edasilükkamise kuningannana. Sebisin ja sebisin ning tegin miskit justkui ka, kuid ikka on tunne, et suurem osa jäi tegemata ja hooajariiete ümbervahetamiseni ei ole veel jõudnudki. Plaanivälise tegevusena said kõik põrandad pestud ja muud iluvidinad puhastatud, sh hunnik vaase. Kummaline, kus ma nii palju vaase olen saanud. Esiteks ei meeldi mulle lõikelilled ja ma pole neist ühtegi ise ostnud. Ilmselgelt on need kingitused. Ei mäleta...

No tõesti, kuskohast kogu see asjade maailm end vargsi elamisse on sisse seadnud. Igal kevadel ja sügisel teen kappides ja riiulitel ning teistes asjade hoidmise kohtades inventuuri ning iga kord on paar musta suurt prügikotti täis asju, milledest üks kuulub prügikonteinerisse ja teise uuele kasutusringile omanikke otsima saadan.

Jõudsin järeldusele, et kraamimine on emotsionaalselt väga väsitav tegevus ja tüütu ka. Tulemus on muidugi suurepärane. Nüüd võib rahus laupäevaõhtut nautida ja mõelda, et sai mõned tegevused tegemata asjade nimekirjast maha kriipsutada.