Laupäev, 4. märts 2017

Leidsin end Ajas üles...

Aja Tiivad...
Tere Ajaveeb! Jõudsin Sinuni ja peagi jõuan ka Endani. Võib rõõmustada. Paus Elu Kiirteel. Inertsist ärkasin eelnevate päevadega samal ajal ja tahtsin kohe tegudele asuda. Siis meenus, et stopp – pausi aeg. Inimene on ikka vahva ökosüsteem, esimesel võimalusel hakkab kohanema ja kohanduma, et optimeeritud toimimist saavutada.

Tatsasin eile õhtul kodu poole ja tundsin, kuidas mõtlemisvõime vaikselt tempot vähendas, kuni tekkis selline õnnis vaikelu tunne ja hakkasin märkama ümberringi detaile: õhus on kevadelõhn, inimesed on erksamad (või oli see reede, mis helgema olemise tõi), puud on imelised,  õhtuses taevas olevad pilved, üksik kass, kes teadja sammuga mingis suunas liikus jne.

Pilvedel on kõhud vastu maad. Taevast on võimalik katsuda, kuid see kevadelõhn teeb kõik kergemaks, õhulisemaks. Seda sügavat raskust pole enam. Isegi vihma hääl on teistsugune. Sisemuses hakkab rändlinnu tunne tekkima: tahaks midagi teha, midagi teistmoodi, midagi Uut...adrenaliin on tukslemas ja otsib rakendust.

Mu järjekordne etapp hakkab otsa saama ja ootel on uus. Esmaspäeval on kompuutertomograafia ja siis ehk saba nädalalõpuks uued uudised ja uue konsiiliumiotsuse. Kuigi ma arvan, et see on liiga ennatlik ootus tohtri poolt, st ajalises mõttes. Praktika on näidanud, et uuringu ja tulemuste vahele jääb minimaalselt 1,5 nädalat.

Olen nende tsüklitega nii ära harjunud, et mingit ootusärevust või terviseteemalist sisemist rahutust ei olegi. Ehk on hoopis kõik nii tugeva sisemise kontrolli all? Aga ma ei ole väga keskendunud sellele haigeksolemise teemale. Pigem vaatlen end distantsilt. See annab parema enesetunde ja ajuti unustan üldse, et pean end hoidma või et eksisteerivad mingid tegevuspiirangud.

Distantseerumise mõtte andis omal ajal üks tuttav, kes ütles, et võta seda olukorda nagu oma töö-ülesannet ning eemalda sellest oma isik. Alguses oli omapärane, tänaseks tavaline. Emotsioonid on saatanast ja kurnavad ning takistavad olemist. Samas arvan, et kui füüsiline suutlikus oleks nõrk või oleks valud, siis ei oleks ma võimeline end väga kõrvalt vaatlema. Igatahes praegu on nii, et toimin täiesti tavapäraselt pea vanas rütmis, va tohtrite külastused ja iga-nädalased haiglapäevad.

Neist haigla ooteruumides veedetud aegadest tuleks kirjutada. Need on lood ulmevallast. Vahel täiesti talumatud, vahel kurbnaljakad, vahel helged – kõike on ja inimloomuse kogu rikkus väljendumas. Suurema osa ajast veedan tööd tehes. Võtan alati arvuti kaasa, kui neid tunde seal veedan. Kui ma end üldse haigena tunnen, siis just neil ooteaegadel.  


Hajusad mõttekatked. Tulevad ja lähevad...ma ei hakka isegi süvenema....jätkan peagi...

2 kommentaari:

  1. Olen huvi ja kaasaelmisega jälginud Sinu sobitumist oludega. Ise pean ka paari nädala pärast minema taas tomograafiasse. Siis selgub, mis nende uute koldehakatistega on vahepeal toimunud. Praegune hingeseisund - mul on sügavalt ükskõik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on tõeliselt hea meel lugeda, et keegi kaasa elab. Jagamine on minu arvates vajalik. Kaasvõitlejate mõtteid, kogemusi ja nägemusi endast läbilastes annab olemisele tugevust, julgust ja ka teadmisi ning uusi vaatenurki.

      Ilmselt see sisemine vaikus tuleneb ka teadvustamisest, et ega need uuringutulemused ju mingieid pöördelisi elumuutusi endaga kaasa ei too. Pealegi sisemus juba nii või teisiti jagab neid signaale, mis sees toimunud vahepeal on. Vähemalt, kui ma enda viimast aastat tagasi mõtlen, siis olen ma endas neid muutusi teadnud ennem, kui teadus need kinnitanud on.

      Jõud, kannatust ja tarkust meile!

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...